Andrus Pook
25 AASTAT PLASTAKNAGA
Kõik algas 1993. aastal, mil sõber käis Soomes messil ning nägi seal Rehau boksis muude eksponaatide hulgas ka plastikakent. Kuna aknamaterjalina oli plastik Eestis veel eksootika, siis tellis ta tootjalt näidisakna. Näidis saabuski paari kuu pärast ja siis oli meil võimalus see üksipulgi lahti võtta ja taas kokku panna. Eriti uskumatu oli meie jaoks see, et aken avaneb nii ülalt kui küljelt – tavapäraselt olime Eestis harjunud ju vaid küljelt lahti käivate akendega.
Sealt edasi tekkis mõte luua plastikaknaid tootev ettevõte. Aasta möödudes leidsime Tallinnast ehitusfirma, kes oli nõus osanikuks-aktsionäriks tulema, ja 1994. aasta suvel saigi Võrus asutatud RehPol AS. Sealt edasi kulus veel aasta tootmishoone ostuks ja seadmete liisinguks ning 1995. aasta novembris valmistati Võru aknatehases esimene plastikaken.
1995. aasta detsembris kolisin Tallinnasse ja seal pakuti mulle tööd AS Glaskekis. Pakkumine oli väga sobiv, sest sain teha edasi sama tööd mis Võrus: asusin uue aasta jaanuaris tööle Glaskeki PVC-aknatehase tootmisjuhina. Siiski proovin siiani Võrus käies alati leida aega RehPoli külastamiseks – seal töötab senini palju vanu tuttavaid.
Glaskek arenes väga kiiresti ning ka mina sain seal erinevatel positsioonidel tegutseda. Alates 1999. aastast töötasin direktorina tootmisdivisjonis, kus PVC-akende tootmisele lisandusid minu vastutusalasse ka puitakende ja klaaspakettide tootmine. Paar aastat hiljem olin juba tootmis-arendusdirektor, kuna Glaskekil tekkis vajadus luua uusi tehaseid ja moderniseerida vanu. Seadmete ost ja paigaldus nii Eestis, Lätis kui ka Peterburis jäi suures osas minu korraldada. Hiljem lisandus ka varuosadetarne kõikidele tehastele. Lisaks akende ja klaaspakettide tootmisele osalesin Eestis esmakordselt toimunud profiilide ekstrudeerimise ja profiilide lamineerimise tootmiste käivitamisel.
Mulle meenub üks lugu Glaskeki alguspäevilt, kui üks õnnetu inimene helistas meile ja kurtis, et ükski aken tal ei avane. Arvasime, et aknad vajavad reguleerimist, aga kohapeal selgus, et kõik korterisse paigaldatud aknad olid mitteavatavad. Korteriomanik oli kohe väga õnnelik, kui kuulis, et saame ilma lammutustöödeta aknad avatavaks teha.
Nende töötatud aastate jooksul (1993–2010) olin kogunud palju teadmisi akende tehnoloogiast ja tootmisest, samuti olin saanud selles valdkonnas palju tutvusi ja vajalikke kontakte. Kahjuks 2010. aastal Glaskek pankrotistus ja kuigi mul oli võimalus asuda sügisest tööle mõnda teise juhtivasse Eesti tootmisettevõttesse, siis tekkis mõte luua hoopis oma firma. Koos endiste kolleegide Rainer Aru ja Nigul Nurmega lõime 11. märtsil 2011 ettevõtte Aknakoda OÜ. Sealjuures andis Töötukassa meile kõigile kolmele ühe ja sama ettevõtte loomiseks toetust, mis on praktikas väga harukordne.
Oma ettevõte tähendab kindlasti laiemat vastutust ja vahetut kontrolli kõikide protsesside üle. Glaskeki kogemus andis meile kõigile teadmisi ja oskusi, kuidas tehniliselt ja finantsiliselt targalt (ja targemini) toimida. Aknakoda toimetab täna edukalt koduturul ja suurt laienemist lähinaabrite juurde me ei plaani. Oleme jõudnud seitsme aastaga päris oma tehaseni, mis on suur samm edasi ning peame seda positsiooni igati kindlustama.
Akende valdkonnas töötatud aja jooksul on minu pilgu alt läbi käinud niisugune kogus erinevaid aknaid, mille loendamine on küll ilmselt võimatu. Eks akende, uste ja klaaspakettide tootmise põhitõed on aja jooksul jäänud ikka suures osas samaks. Profiilid on muutunud paksemaks (1996. aastal 60 mm ja täna peamiselt 80 mm) ja klaaspaketid soojapidavamaks (on lisandunud uued selektiiv- ja päikesekaitseklaasid). Täiustunud on ka kõik muud abimaterjalid.
Neljakordseid klaaspakette ilmselt ei tule, sest tänased kolmekordsed annavad juba väga heasoojapidavuse. Ka profiilid on leidnud optimaalse paksuse (80–86 mm vahel) ja siin areng mõneks ajaks ilmselt peatub. Vaatamata sellele tuleb alati juurde õppida, sest igal aastal lisandub turule midagi uut.
Kõik kodumaised konkurendid on saanud vähem või rohkem tuttavaks, lähemalt suhtlen endiste kolleegidega Glaskekist. Eks iga konkureeriv ettevõte on kujundanud oma näo ja stiili. Pigem häirivad mõned Poolast aknaid vahendavad ettevõtted, kelle tegevust ja hinnapoliitikat on keeruline prognoosida.
Kui vaim akende tootmisest väsima hakkab (seda ka juhtub!), tegelen suvel Võrumaal maakodu majandamise ja restaureerimisega, talvel vana olmeelektroonika remontimisega. Talv on ka hea aeg reisimiseks, sest suvel tuleb palju tööd teha – see on meie põhihooaeg.