Tere, Jõuluvana, sind on raske kätte saada! Käisime otsimas, aga sind ei olnud kodus. Kas saame praegu skype-teel lobiseda?
Tere-tere! Olin tõesti ära. Käisin puhkamas, enne kui see päriskiire pihta hakkab. Seekord olime põtradega Teravmägedel, seal on ikka hea karge tuul ja lahe kliima, ei aja higistama.
Jõuluvana, mis tööd sa noorena tegid?
Olen alati sedasama tööd teinud ja alati olengi olnud vana, muud aega ma ei mäletagi ja olen sellega rahul. Vanaolemisel on omad võlud!
Mis need on?
(Muheleb) Oodake, oodake, saate kunagi teada.
Jõuluvana, kas selle aasta ettevalmistustes on midagi uutmoodi?
Ikka, kuidas muidu! Nii nagu igal pool, pean ka mina ajaga kaasas käima. Mõned nimetavad seda investeerimiseks, aga mina ei saa nii peeneid sõnu tarvitada, ma ju ei maksa päkapikkudele palka ja sellepärast me lihtsalt automatiseerime, niipalju kui jaksu on ja tehnika võimaldab. Küllap näete see aasta juba mõningaid meie punase tuttmütsiga pakiroboteid teedel. Mul on sellega seoses palve ka inimestele – kui märkate, et mõni on lumme kinni jäänud, aidake tal ikka kõva pinnas rataste alla saada!
Jõuluvana, mida sa soovid meie aknatootjatele?
Muidugi soovin headele meistritele jõudu tööle!
Mäletan hästi palju toredaid aknaid vanematest aegadest, mis olid jõuluajal ilusate jäälilledega kaunistatud ja kuhu lapsed, kes eriti ootasid mu tulekut, puhusid hingeõhuga ümmargusi vaateavasid jäämustri sisse. Kui märkan kuskil kaunist jäälillemustrit, siis tuleb ikka muhelus peale.
Olen kuulnud, et tänapäeval hakkavad paremad aknad juba õuepoole veeauru külmutama, ka see on põnev. Hommikul saavad siis lapsed ise näha, kus on päkapikud käinud klaasi peale puhumas, et tuppa saaks piiluda.
Ehk oleks aknasulusetootjatel mahti ka mõelda rohkem päkapikkude peale, mõned nendest kurdavad, et üha keerulisem on heade laste juurde hiilida, vaat et ei saagi enam aknast sisse!
Võibolla saaks mu abilistele teha mingi erilise võtme, päkapiku sõrmejäljelugeja või võluparooli?
Jõuluvana, mida sa arvad praegu maailmas toimuvast?
Jõuluvana ei hirmuta lapsi. Ja sellepärast ei räägi ma teile pikka juttu sellest, kuidas lumevaip mu onni katusel on viimaste aastate jooksul õhemaks muutunud. Õnneks räägivad sellest juba paljud teadlased ja järjest enam noored inimesed ning ma usun, et needsamad lapsed võtavad koduplaneedi tervise käsile hoopis asisemalt kui tänased vanemaealised.
Poliitikute kirumisega ei liigu inimesed kunagi edasi, sest poliitik on vaid rahva enese peegeldus. Minu juures Lapimaal käib igal aastal järjest rohkem külalisi maailma kaugetest paikadest, sest pikad reisid on muutunud hõlpsamaks ja paljud inimesed soovivad näidata oma lastele, kus ma elan, kuidas elan, kuidas käega katsudes tundub lumi ja mis tunne on istuda põhjapõdra saanis. Niiviisi kasvab maailmas teadmine, et puhas loodus, õhk , vesi , jää ja lumi- need on meie kodu ja meie ühine kohustus
Kas kingituste valmistamine ja nende väljamõtlemine on ka raske töö?
See oli küll hea küsimus! Pigem ma ütleksin, et see on keeruline. Sest me ju püüame soovidega arvestada, aga samas ei taha me kingituste läbi maailma halvemaks muuta. Ammu juba on asju liiga palju, inimeste kasvavad soovid uute asjade järele on sagedasti liiast. Näiteks sel aastal me otsustasime , et ei kingi õhtumaades mitte ühtki uut nutitelefoni, ainult Indiasse viime ja mõned vaesemad maad olid veel nimekirjas. Selle asemel on meil mitu uut salajast vabrikut juba töös, kus meisterdame kõige keerulisemaid lihtsaid asju – rõõmsat meelt, heasoovlikkust ja abivalmidust. Asjade tegemisest me päris loobuda veel ei saa—maailmas on palju maid ja riike, kus lapsed ei ole veel kunagi saanud osa mänguasjade jõgedest, mis õhtumaades on ammuilma olnud enesestmõistetavaks pühade osaks. Peame ka nendele osakest sellest võimaldama. Näete, see kokku on keeruline ja siin saaksid suuremad inimesed kõik abiks olla- osta vähem tarbetuid asju kinkimiseks ja selle asemel püüda rohkem meisterdada neid samu keerulisi lihtsaid asju – alates rõõmsast meelest, igaüks leiab midagi võimetekohast.
Miks Jõuluvana on üldse mees? Kas see ei ole mitte ajast – arust?
Tõepoolest, isegi olen teinekord imestanud, miks. Jõulutaat, jõulumees… jah, ka nii on mind kutsutud. Olen juba unustanud, miks just mind valiti. See võis olla kunagi üks mõõduvõtmine, kes jaksab selga vinnata kõige suurema koti, võis olla nii, et minul siis näkkas. Täna ma ei tassi seda koormat seljas, aga lapsed on nii harjunud minu valge habemega. Ju nii on.
Jõuluvana, kas Sa ikka oled päriselt olemas. Et siis kohe päris-päriselt?
(naerab) Jõudsime ikka selle juurde ka. Te saate sellest kunagi teada, kui praegu veel ei tea.
Millal siis ometi? Tahaks ju kohe teada!
(naerab juba laia suuga) Hiinas teavad isegi väikesed lapsed, et kärsitus teeb kõhu haigeks. Aga olgu – sa võid mind prooviks habemest sikutada, see pidavat õnne ka tooma.
Nii me siis sikutasime tasakesi seda habet. No ei tulnud ära, oli päris-päris habe!