Selles kliendilehe numbris teeme lähemat tutvust akende tootmisega tegeleva ettevõtte Lasita OÜ tegevjuhi Karl-Martin Rammoga, kes on Eestis laiemat tunnustust võitnud ka sportlasena.
Laiem avalikkus teab Sind ennekõike tippsportlasena. Palun räägi mõne sõnaga, kuidas leidsid tee purjetamiseni ja mis Sind köidab selle spordiala juures kõige enam?
Tee purjetamiseni leidsin läbi isa, kes nooruspõlves purjetamisega tegeles ning kes tundis hästi mind tänaseks juba 23 aastat treeninud Rein Ottosoni. Purjetamise juures vahest kõige nauditavam on aspekt, et oled loodusstiihiate keskel, pead nendega igapäevaselt arvestama ja tegema neist johtuvalt otsuseid. Lisaks loodusjõududele ei tohi ära unustada konkurente, kelle toimingud ei ole alati ette aimatavad– ei ole minu 23 aastat väldanud sportlasekarjääri jooksul tänaseni olnud täpseid koopiaid eelnevatest tingimustest ja võistlussituatsioonidest. See hoiab spordi alati värskena, kus iga olukord on kordumatu, kus igas olukorras, nagu äriski, tuleb leida parim võimalikest lahendustest ja kõigist olukordadest tuleb õppida, et tulevikus tehtud vigu vältida.
Millised on senised kirkamad saavutused?
Pean oma suurimaks saavutuseks MK etapi hõbemedalit, kuid ilmselt on suuremat pilti vaadates olulisem saavutus olla eestlasest üksiküritajana isiklike toetajate toel maailmatasemel nii kaua, et lähen sel suvel oma kolmandale olümpiale. Kuna lõhe rahvusliku taseme ja maailmataseme vahel on tänaseni väga suur, siis mulle endale meeldib mõelda, et olen know-how importija ja purjetamise saadik, mis on vahest olulisemgi kui kirkad medalid.
Kuuldavasti olid Sa esimene Eesti sportlane, kes kvalifitseerus Tokyo olümpiamängudele. Millised sportlikud eesmärgid oled endale täna seadnud?
Klassikaline „mis on su olümpiaeesmärk“ küsimus nõuab COVID-i ajal klassikalisest ümarast vastusest veelgi ümaramat vastust. Nii spordis, äris kui elus tuginen eesmärkide valikul millelegi konkreetsele. Spordis, kus viimase aasta jooksul pole laias maailmas olnud konkurentsi mõttes ei võistlusi ega teisi häid mõõdupuid, on konkreetselt eesmärgistada keeruline. Selle aastanumbri sees, kui aeg pressib jõuliselt tagant ning laagrid ja võistlused on tulnud jõuga ette võtta, näib, et hoolimata suurest töömahust ärisektoris liiguvad asjad ülesmäge ning esikümnesse jõudmine näib väga reaalsena. Rohkema tahtmine kvalifitseerub juba pigem lootuseks kui ootuseks.
Samal ajal oled Lasita Aken AS tegevjuht. Kuidas leidsid tee aknatööstusesse?
2016. aasta Rio olümpia järel tundsin, et vajan elukorralduse muudatust, sest olukord, kus mu elus oli sisuliselt ainult sport, kasvas üle käte – maksimalistina oli mul tugev tendents üle treenida ja tulemused ei peegeldanud töömahtu, annet ega muud. Mitmete võimaluste vahel kaaludes ja enda jaoks oluliste inimestega läbi arutades jõudsin järeldusele, et Lasita Aken, kus minu äi Egon Mats on juhatuse esimees ja omanik, on sportliku fookuse hajutajana mõistlik. Alustasin osakoormusega müügikonsultandina ja sealt liikusin edasi kiiresti müügimeeskonna juhiks. Veetnud mõne aasta Egoni kõrval, kus nägin, kuidas ta tohutu kogemusepagasiga oma ettevõtet juhtis ning mind mentorina suunas, usun, et tegin inimesena suure arenguhüppe. Esimese COVID-i laine aegu olime ettevõttena olukorras, kus kolme aastaga olime käibe kahekordistanud ja vajasime uut tõuget ning sihti jõudmaks platoona tundunud seisundist järgmisele nivoole. Kuna olümpiamängude perspektiiv oli tol hetkel ääretult hägune ja inimesena ei salli ma kohapeal tammumist, võtsin vastu Egoni ettepaneku juhtimine üle võtta. Pean tunnistama, et nüüd, kus olümpia terendab vaid mõne kuu kaugusel, on elukorraldus kahel rindel toimetades efektiivsuse ja mahu piirile viidud ning säärast elustiili ei julgeks ka äärmusliku masohhismisuunitlusega kodanikele kõva häälega soovitada. Naudin piiride kompamist ja nende nihutamist, kuid tugeva koduse tagala ja taustsüsteemita poleks säärane elu praktikas võimalik.
Kas ettevõtte juhtimisest võid tuua paralleele tippspordiga või on need kaks teineteisest täiesti erinevad maailmad?
Ettevõtlusel ja spordil on ühiseid jooni oluliselt rohkem kui erinevusi. Üldistatult on mõlemal juhul kõige tähtsam hea plaan ja seejärel sooritus. Need, kes keskenduvad üksnes tulemusele, jättes soorituse tagaplaanile, pahatihti soovitud tulemuseni ei jõuagi ja omakorda need, kes toimetavad kindla sihita, jäävad alati olukordadele reageerima, mitte muutusi ennetama. Nii ei liiguta edasi, ei muudeta ennast ega sektorit, milles tegutsetakse.
Tulles nö puhtalt lehelt aknasektorisse, siis kas oskad tuua välja midagi, mis Sind kõige rohkem üllatas Eesti avatäidete maastikul?
Tulles puhtalt lehelt ärisse, olgu selleks aknasektor või miski muu, üllatab mind kõige rohkem orgaanilisus, mis paljusid Eesti ettevõtteid iseloomustab. Toimetatakse omas segmendis kindla klientuuriga, omamata pikka perspektiivi ja reageerides igale olukorrale konkreetsel ajahetkel parimana tunduva lahendusega. Tänu sellele on palju väikseid ja keskmisi ettevõtteid (ka aknasektoris), kes tulevad majanduslikult oma tegevustega mingil määral toime, kuid kodust välja areng liigub teosammul. Aknasektori puhul on ääretult positiivne, et üha enam on tekkimas vastupidiseid näiteid ja üha enam näeb ka erinevate aknasektori ettevõtete vahelist koostööd suuremate eesmärkide saavutamisel.
Kuidas reageeris Lasita Aken koroonaviiruse esimesele lainele eelmise aasta kevadel ja kuidas olete hakkama saanud arvestades kõiki tekkinud asjaolusid?
Kuna oleme projektimüügi-ettevõte, kus laost kogu toodangu jagu materjale võtta pole võimalik ja lattu toota on samuti keeruline, siis võtsime hoiaku, et oleme kõigeks valmis nii tellimuste voo katkemisest tooraine puuduseni kui ka COVID pandeemiani tehases. Siin pean tunnustama meie ääretult kokkuhoidvat kollektiivi, kes on tänaseks üle aasta käitunud eeskujulikult nii tehasetöös kui eraelus, mis on võimaldanud meil tänaseni tehase hoida COVID-ist puutumata. Hetkelisele paanikale, mis ka meie püsikliente valdas, väljendudes tellimuste voo raugemises, reageerisime kindlasti üle. Tegime sellega endale palju tööd juurde, et tehas taas kõrgematel tuuridel käima saada. Usun, et oleme uue normaalsusega hästi adapteerunud ja viimase aastaga oluliselt rohkem digisõbralikuks muutunud. Loodan väga, et maailma avanedes ei vaju me tagasi vanasse rattasse, kus tunniajase koosoleku tarvis võetakse ette tuhandete kilomeetrite pikkuseid lennureise.
Ei saa üle ega ümber pandeemiast alguse saanud muutustest turul, mis tänaseks on kulmineerunud erinevate materjalide hindade- ja kättesaadavuse võrrandiks. Milliste tootmissisendite hetkeseis valmistab teile kõige suuremat meelehärmi? Milliseid samme olete astunud, et vältida tootmisseisakuid ning kuidas on õnnestunud materjalide hinnalisa turule edasiandmine?
Kipun arvama, et areneme üha edasi ja need kuldsed ajad, millest kogenumad ning elunäinumad räägivad, kus töödel oli nii ja naa palju katet peal, ei tule kahjuks kunagi tagasi. Iga kitsikus või katsumus on võimalus tugevaks eneseanalüüsiks üha efektiivsemaks muutumise lõputul teekonnal. Kuniks on sellise mõtteviisiga ettevõtteid, kes otsivad ja leiavad üha uusi võimalusi turul, pole materjalide hindade edasikandmisel lõppklientidele kohta ja meil pole ka sellist võimalust olnud hoolimata sellest, et võtaksime selle avasüli vastu. Vaevalt me materjalide teemal jalgratast leiutame, kuid vaatame pikemalt ette nii klientide kui tarnijate suunal – proovime võita mõlemas suunas aega, et jõuda panustada veel enam optimeerimisele, oleme suurendanud ja ilmselt suurendame veelgi ladusid, et omada tagalat ja puhvrit, millele maanduda. Situatsioon on ärev ning ühtki konkreetset toorainet eraldi välja ei tooks – pole väga suurt vahet, milline materjal puudu jääb, poolikut toodangut kliendile ei saada.
Samal ajal kinnisvara sektor teeb pidevalt uusi rekordeid. Kuidas näed tänast olukorda ehituses ja kuhu oleme Sinu arvates teel?
Ei pretendeeri absoluutsele tõele, kuid minu silmis on erinevalt materjalideturul toimuvast, kus tootmine erinevatel ajahetkedel reaalselt seiskus, tänased kinnisvararekordid seotud mitte otsese pakkumise puudumise, vaid nõudluse kiire kasvuga olukorras, kus reisimisele ja muudele elu nautimisega seotud toimingutele kulub oluliselt vähem. Raha põleb ja see tuleb kuhugi paigutada. Kinnisvara on ajalooliselt üsna kindel investeering ja sellest ka ebakindlale ajale iseloomulikuna antud ralli. Ehitussektorisse COVID-i laine suure pidurina sisuliselt ei jõudnudki ja loodan väga, et nii ka jääb. Hetkeliste üles-alla kõikumiste kõrval usun, et oleme tõesti teel kliimaneutraalse Euroopa poole aastaks 2050, kus täna on suurimaks saastajaks energiatootmine, mida kasutatakse ääretult ebatõhusate majapidamiste kütmiseks, jahutamiseks, valgustamiseks ja muuks. Sellest tulenevalt peab lõviosa inimesi vahetama eluaset ning suurem enamus elamispindasid tuleb kas renoveerida või ümberehitada. Kui mõelda, et paarikümne aasta perspektiivis peaks pea kõik täna eksisteeriva uuesti looma, võiks ju arvata, et ehitusel ootab ees tegus aeg.
Milliseid peamisi ohte ja võimalusi oskad täna Eesti aknavalmistajana lugejatele välja tuua? Siseturul? Globaalselt?
Kuna turg on armutu, siis suurim oht on konkurentsis püsimisel mõnede kurvide sirgeks sõitmine ettevõtmise efektiivsemaks muutmise, automatiseerimise jm asemel – seda nii siseturul kui globaalselt. Kuna kirjeldatud varianti kohtab turul üsna tihti ja aken on oma traditsiooniliselt olemuselt ehitustoode, millega tihti ei kaasne tugevat brändi, näen seda üheaegselt ka suure võimalusena. Efektiivne automatiseeritud tootmine koos tugeva brändinguga võiks olla midagi, millega kannataks konnatiigist kaugemalegi vaadata.
Kas Sa oskad tuua välja viimaseid trende akna- ja uksesektoris (värvid, mõõdud, lisad, paigaldus vms)?
Suured efektsed klaaspinnad, mis on funktsionaalselt avatavad ning mugavalt kasutatavad. Mida suurem, seda parem, ja mida sirgemad minimalistlikumad jooned, seda uhkem. Eriti hea, kui saaks musta värvi! Usun, et eelseisev iseloomustab tänast trendi hästi – petteliistud, prossid jm nikerdised on vähemalt tänasel turul võtnud üha enam kõrvaltvaataja rolli.
Teame suurepäraselt, et inimesed on koroonaviirusest tingitud elukorraldusest väsinud ja tüdinud. Kas ja kuidas on see avaldanud mõju Lasita Aken igapäevatööle? Kas Sinu arvates peaks tööandja panustama töötaja vaimse tervise edendamisse? Kuidas?
Tööealine inimene veedab protsentuaalselt suurima osa oma ärkvel oldud ajast tööl või tänases normaalsuses osaliselt ka täites mujalt tööülesandeid. On ülimalt oluline, et see lõviosa ajast oleks kulutatud otstarbekalt. Selleks aga vajab inimene sisemist tasakaalu. Olgugi, et oleme eestlased ja 2+2 reegli kohta levis nali, et kas tõesti peame üksteisele nii lähedal olema, siis igatseme kõik normaalsust, kus saame pingeteta omavahel vahetult suhelda. Usun, et iga persoon võib olla eriline ja erinev, mistõttu Lasitas ühte kivisse raiutud meetodit kõigi õnnelikuna hoidmiseks pole leiutatud. Püüame läheneda oma kollektiivi igale liikmele personaalselt ja püüame areneda üha edasi, et tagada paremaid töötingimusi sellel „lõviosal ärkvel veedetud ajast“ olukorras, kus palju muud ülejäänud elus ei pruugi toimuda. Arvan, et me kõik vajame tunnet olla vajalikud, võibolla COVID-i ajal rohkem kui varem. Täna on kõigis tööetappides tööd palju ja inimesed on tõesti vajalikud, mistõttu on oluline märgata igaühe panust, võtmata seda iseenesest mõistetavana. Usun, et säärane mõtteviis aitab tekitada muidu ebastabiilses olukorras kindlustunnet ja kuuluvust.
Traditsiooniline persoonilugu sisaldab küsimust hobide kohta. Sinu puhul võib vist väita, et nendeks on purjetamine ja Lasita Aken, sest rohkem ju ei saa mahtuda 24 tunni sisse! Või siiski?
Mulle meeldib elada nii, et töö ongi mu hobi. Elu on lühike ja veeta seda, tehes midagi, millega puudub emotsionaalne side, näib mulle raiskamisena. Sellele vaatamata tuleb ette olukordi, kus vajan igapäevaelust eemaldumist, mispuhul armastan teha perega erinevaid aktiviteete avardades nende maailma ja vaadata, kui kiiresti lapsed on võimelised arenema. Juhtudel, kus pean oma pead korrastama, meeldib mulle mängida golfi, mis on muide psühholoogia seisukohast purjetamisega äravahetamiseni sarnane.
Meie intervjuu lõpetuseks tahaksin Sinult väga küsida mõne õpetliku loo või juhtumise võitlusest loodusjõududega. Kindlasti oled meredel rinda pistnud erinevate situatsioonidega, kus asjad kipuvad Sinu tahtmisele vägisi vastu töötama.
Suure kontrollifriigi ja struktuuri armastava inimesena on kummastav mõelda, et olen terve elu tegelenud alaga, kus loodus kipub alati plaanid sassi lööma. Parimaid õppetunde, mida meri mulle õpetanud, on see, et vahel on tark asjadel minna lasta ja mitte vastu töötada – nii võivad, küll vahel harva, sündida parimad lahendused. Kunst on ära tabada, kas kaoses tuleb luua kord või lasta kaosel minna.
