Tere kõigile ja head 2022. aasta jätku!
Aasta algus on alati eelmise aasta kokkuvõtete tegemise, uute plaanide ning eesmärkide seadmise aeg. Vaatame tagasi ja mõtiskleme: mis on läinud hästi ja mis mitte, mis sai tehtud ja mis jäi jälle tegemata, nii tööalaselt, kuid kõige tähtsam – isiksusena. Üks tähtis küsimus on – mida oled õppinud möödunud aasta jooksul?
Igapäevane kiirustamine, rapsimine, otsuste vastuvõtmine ja kiire tegutsemine on ju tavaline, sest see on ju juhi kohus. Aga vahelduseks võiks kuulata ennast, enda keha, võtta aeg maha ja korraks mitte eesmärke taga ajada.
Kelle jaoks on need eesmärgid? Ülemuse, juhi, omaniku, abikaasa või enda jaoks?
Mis on üldse eesmärk ja kellele see kuulub?
Olla täna targem kui eile ja täna lollim kui homme, olla homme parem inimene kui täna? Kas see ei võiks olla üks laiem eesmärk? Vaadates tagasi eelmise aasta alguses püstitatud eesmärkidele või soovidele just inimeseks olemise vaatevinklist… Kas oled parem, sallivam, arusaavam, tolerantsem, ilusam?
Nendel ja ka muudel teemadel arutasime omakeskis VBH iga-aastasel aastakoosolekul 12. veebruaril.
Sellisel mõtisklushetkel tasuks korraks mõelda neile inimestele, kes sind on aidanud ja öelda neile aitäh. Minul on, keda avalikult tänada, ja nendeks on minu füsioterapeudid: Marnet Peerna ja Harvis Mill. Need on inimesed, kes aitasid mind eelmisel aastal uuesti liikuma, nii et täna saan juba natuke ka sporti teha. Tagantjärgi tarkus on ka tarkus, kui sellest järgmiseks korraks õpid.
Tegeleme ja toimetame selle nimel, et oleksime paremal järjel, aga unustame tihti mina-mina foonil üldise ühiskonna toimimise alustalad, koostoimimise ning rahu ja julgeoleku alustalad. Oleme harjunud iseseisvusega, rahuga, iseotsustamisega, kuid oleme sealjuures unustanud, kui habras see kõik on.
Kirjutan seda teksti pärast dokumentaalfilmi vaatamist, mis rääkis Estcoy-8 missioonisõduritest. Esimene mõte peale filmi vaatamist oli, et loodetavasti on homme poes iga kassa juures „Anname au“-märgid, mida sõjaveteranide auks ja hüvanguks osta saame, toetades nii neid ja nende perekondi. Teiseks mõtlesin, et loodetavasti meie meeste osalemine selles hullumeelses projektis annab meile lootust, et kui jamaks läheb, on ka meile liitlasvägede kaitse olemas. Ja jama on praegu oi-kui-palju. Kolmandaks tuli pähe, et mida kõike oleks võinud nende kulutatud miljarditega teha, et maailm oleks parem paik või see energia oleks suunatud teadusesse ja arengusse, parema homse nimel, kliima hoidmiseks. Milliseid päikeseparke, tuulegeneraatoreid oleks võinud selle raha eest ehitada, et detsembrikuu elektriarved oleksid olnud mitte viis korda suuremad kui 2020. aastal, vaid 5 korda väiksemad.
Kui on rabatud, siis tuleb ka puhata, ja mida aeg edasi ning mida vanemaks me saame, on õige korraks peatuda, vaadata ja küsida, milleks see kõik ja kuhu edasi?
Aga et mitte hullu panna, siis seadkem uued sihid ja eesmärgid, mis on nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt mõõdetavad.
Ka selles lehes on meil heameel teile näidata, et me VBH-s ei seisa paigal, vaid areneme ja õpime. Meie perre on lisandunud uusi inimesi, kellest ühte, Markot, seekord ka tutvustame. Lisandunud on ka üks suur koostööpartner mööblitarvikute ja -komponentide alal – GTV, suur Poola firma, mis on küll osadele tuttav, kuid meil on selle firmaga koostöös oluliselt suuremad plaanid kui senistel pakkujatel.
Lisaks on uudiseid keemiaüksuselt abrasiivide ja liivapaberite näol.
Seekordse leheloo pean lõpetama kurvas toonis, sest meie seast lahkus 07. veebruaril VBH kauaaegne haldusjuht Peeter Maanurm. Aitäh sulle, Pets! Võtame Sinu mälestuseks ühe pitsi, tantsime Sinu meenutuseks ühe tantsu ja langetame austuseks Sulle pea. Puhka rahus!
Siia lõppu veel üks vana ja ammu kuuldud mõte – „pole vaja rohkem, vaid targemalt“. Priit Pulleritsu lause „Panna on vaja!“ alati siiski ei päde.
Võtke uus aasta, uued väljakutsed vastu ja püsige terved ja tugevad.
Häid mõtteid ja indu teile uuel aastal!
Indrek Sauga