tootejuht
Värvid on sageli saanud oma nime sideaine või vaigu järgi, millest need on valmistatud. Epoksiidid, alküüdid ja uretaanid on kõik vaigud, mis annavad värvile oma nime. Kuid need pole ainsad komponendid, mis värvi moodustavad. Lisaks lisanditele, mis võivad anda värvile teatud jõudlusomadused, ja pigmentidele, mis annavad tooni, sisaldavad värvid ka koostisosa, mis lahustab kogu segu piisavalt vedelaks, et seda oleks lihtne peale kanda.
See vedeldusaine on tavaliselt vesi või mõni muu keemiline lahusti. Sellest tulenevad terminid “veepõhine” ja “lahustipõhine”. Millist tüüpi toode töö jaoks sobib, sõltub erinevatest asjaoludest. Üldiselt ei ole üks neist parem kui teine, sest need toimivad erinevates olukordades erinevalt. Ideaalis on mõlemad variandid professionaali arsenalis kõrvuti.
Järjest suurem osa kasutatavatest värvidest on tänapäeval veepõhised. Suuresti on see tingitud sellist tüüpi värvi puhul tema minimaalsest lõhnast.
Suletud või halvasti ventileeritud ruumides töötades võib lahustite aurustumine olla töötajatele ebamugav või isegi nende tervisele ohtlik. Sel põhjusel kasutatakse paljudes projektides veepõhiseid värve. Need vähendavad ka tuleohtlike materjalide kontsentratsiooni, mis kogunevad kinnises ruumis. See aga ei tähenda, et veepõhiste värvide kasutamine välistaks suletud ruumides vajaduse ohutusmeetmete järele.
Keskkonnanõuetele vastavus on veel üks levinud põhjus veepõhise värvi kasutamise kasuks. Paljud lahustid aurustuvad lenduvateks orgaanilisteks ühenditeks (LOÜ).
Samas veepõhised värvid ei pruugi olla täiesti lahustivabad, paljud sisaldavad nn kaaslahusteid, mis esinevad madalamates kontsentratsioonides ja mis aitavad kuivades üle jäävat vett kattekihist välja suruda. Kuna veepõhistel värvidel pole lahusteid või nende osakaal on väga väike, on selliste värvide kasutamine suurepärane viis ettevõtte LOÜ-toodangu vähendamiseks. Mõne ettevõtte jaoks võib see tähendada väiksemaid kulutusi keskkonnaga seotud nõudmistele.
Lahustipõhiste värvide vedeldav aine on lahusti, mis aurustub hapnikuga kokku puuutudes keemilise reaktsiooni läbi. Tavaliselt aitab lahustipõhise värvi kiiremale kuivamisele kaasa seda ümbritsev liikuv õhk.
Lahustipõhistel värvidel on veepõhiste värvide ees üks oluline eelis: need on kõvenemisfaasis vähem vastuvõtlikud keskkonnatingimustele nagu temperatuur ja niiskus.
Veepõhiste värvide puhul võib liigne niiskus ruumis takistada vee aurumist pinnakattest ja seega pikeneb kuivamise aeg oluliselt.
Veepõhiste värvide kasutamine on küsitav ka pinna ettevalmistamise etapis. Vesi, mis on mõnes olukorras paljutõotav lahustite asendaja, on ka korrosiooniprotsessi põhikomponent. See esitab suure väljakutse metallitööstuses pinnakatete pealekandmisel. Kui vesi puutub aluspinnaga kokku enne värvi pealekandmist, võib tekkida täpproostetamine. Selle vältimiseks tuleb veepõhised värvid valmistada nii, et kogu vesi eralduks enne korrosiooni tekkimist. Samuti vajab suuremat tähelepanu puidust alusmaterjali kruntimine vesipõhiste värvidega, sest vesi paisutab puidukiudusid ja võib muuta töödeldud pinna ebatasaseks. Lahustipõhiste värvide puhul sellist probleemi pole.
Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi veepõhised värvid võivad olla hea valik kitsastes ruumides ja suurte tootmismahtude puhul, on neil siiski ka nõrku kohti.