Meie lehe padupraktilistest äriinimestest koosnevat külalistegaleriid on seekord rikastamas üks ülimalt loominguline isiksus – disainer ja sisekujundaja Bibi Steinberg, kes läheneb mööblile ja mööblitootmisele eeskätt loomingulise külje pealt.
Palun räägi veidi iseendast ja oma teekonnast disaineri ametini?
Õppisin lapsena klaverit ja jätkasin õpinguid G. Otsa Muusikakoolis pop- ja jazzlaulu ning dirigeerimise erialal. Kui tuli masu, siis sattusin suhteliselt juhuslikult tegelema erimööbli ja eritellimusel köögimööbliga. Alguses töötasin paaris firmas palgatöötajana. Sealt edasi õppisin Eesti Kunstiakadeemias tootedisaini ja tegin aastal 2000 oma firma Maakri tänavale Postimehe majja. Salong sai nimeks Maakri Disain. Tegutsesime seal peaaegu 17 aastat, esialgu kolmekesi ja kuus viimast aastat üksinda. Seejärel tekkis vajadus kolida. Kuna hoone läks kapitaalremonti lausa viieks aastaks, sai meie uueks koduks Masina 22.
Kas disainer on täna olla lihtne või keeruline? Kas disaineri amet on prestiižne?
Mind ei ole see küsimus kunagi huvitanud, kas disainer olla on prestiižne või mitte. Ma olen alati teinud seda, mis mulle päriselt meeldib ja mind kõnetab. Kui olen õnnelik, siis teen ka oma tööd rõõmu ja kirega. Minu töö on pidevas arengus ja muutumises, siin on alati uued väljakutsed. Oluline on kuulata klienti ja tema soovidega arvestada. Kui tellijal ei ole ideid, siis selgitan talle erinevaid võimalusi piisavalt pikalt ja põhjalikult, et tellijal tekiks turvatunne, selged arusaamad erinevatest võimalustest ja tema peas hakkaks samuti inspiratsioon liikuma. Mulle meeldib teha väga tellijaga koostööd, sest kõige olulisem on, et tema pärast rahule jääks ja naudiks oma investeeringuid pikki aastaid. Ma ei püstita mööblit projekteerides omale monumente, vaid lähtun kliendi elustiilist, maja arhitektuurist ja iseloomust. Oluline on lahendada kõik võimalikult funktsionaalselt ja alles pärast seda on sellele lisaväärtuseks esteetiline ja kaunis visuaal. Köögimööbli puhul võiks olla iga köök veel mingi väikese huvitava lisandiga, et erineks teistest ja mõjuks värskelt.
Milline on Sinu nägemus Eesti arhitektuurimaastikust? Kui tugev on kodumaine konkurents? Kes on ametikaaslastest Sinu eeskujud või iidolid?
Eestis ehitatakse täna ju väga jõuliselt ja palju. Mulle tundub aga, et kahjuks ei pööra arendajad piisavalt tähelepanu sisule. Korterid on põhiliselt väikesed ja plaanilahendused ei ole piisavalt hästi läbi mõeldud. Panipaiku ei ole piisavalt ning toad on olematute ruutmeetritega. Loomulikult tehakse ka uhkemaid lahendusi, aga mulle tundub siiski, et kohati on see ülepeakaela ja liigse süvenemiseta tehtud. Ma olen pikki aastaid näinud projekte, kus ei ole mööbli paigutamise suhtes isegi akende asukohad õiges paigas, rääkimata niššide õigetest sügavustest, jne. Kui on vähegi võimalust olnud, siis olen vähemalt eramajade puhul akende ja ruumide vaheliste seinte asukohti muutnud. See eeldab aga, et tellija jõuab minu juurde piisavalt vara ja neid muudatusi on veel võimalik teha. Olen palju elektri- ja valguslahendusi ümber teinud. Kõike, mida vähegi loogilisemaks ja funktsionaalsemaks teha saab. Kuna ma tegelen ka pikki aastaid sisekujunduse ning veidi ka arhitektuuriga, siis on õnnestunud maju ise projekteerida nullist nö „seest väljapoole”. Sellisel juhul saan kõike ise kontrollida ja koordineerida. Olen palju koostööd teinud ka inseneride, ventilatsiooni projekteerijate ja elektrikutega. Nende tööd kontrollinud ja koostööd teinud – ikka selleks, et lõpptulemus teeniks tellijat parimal moel ja kõige peale oleks piisavalt põhjalikult mõeldud.
Teen ise ka valguslahendusi ning disainin klaasiga, metalliga ning muude materjalidega – mida iganes sisekujunduses vaja läheb. Minu töös on oluline ka enesekindlus ja kannatlik meel. Selleks, et ehitaja ei muudaks mingeid detaile lihtsamaks või pakuks sobimatuid lahendusi ja et lõpptulemus oleks hea, tuleb vahest süda kõvaks teha, enesele kindlaks jääda ning vankumatult olla piisavalt nõudlik.
Ma ei pea oma ametikaaslasi konkurentideks, vaid pigem kolleegideks. Usun, et inimesed on erinevad ja igaüks leiab omale sobiva disaineri. Minu iidolid on pigem rahvusvaheliselt tunnustatud disainerid ja arhitektid üle maailma. Ma ei tooks kedagi eraldi välja, sest andekaid tegijaid on maailmas väga palju.
Kuhu näed hetkel ehituskunsti ja sisekujunduse trende suundumas?
Mulle meeldib see, et ehituskunst on muutunud oma olemuselt plastilisemaks ja kasutatakse rohkem kumeraid ning voolujoonelisi vorme. Mulle on see alati meeldinud. Looduses ei ole ju midagi kandilist, kõik on sujuv ja looklev. Just selliseid hooneid sooviksin ise projekteerida ning näeksin heameelega linnaruumis rohkem. Sama kehtib ka mööbli ning köökidega seoses. Kandilised vormid on muutunud kumeraks ja selline visuaal on ka minu jaoks tunduvalt hubasem.
Millest tunned disainerina töötades kõige rohkem puudust?
Nõudlikke, iseteadlikke, mängulisi ja detailidest hoolivaid kliente võiks alati rohkem olla – inimesi, kes julgeksid katsetada ja tahaksid panustada kvaliteeti ning oskaskid hinnata käsitöö võlu.
Mida pead enda kõige suuremaks õnnestumiseks?
Üheks suureks õnnestumiseks pean kindlasti reklaamifirma LaEcwador uut büroohoonet, Merivälja 40, mis valmis 2 aastat tagasi. Tegin sinna sisekujunduse ning valmistasin ka eritellimusel metallist siseuksed, välisukse, põnevaid peegleid valgustusega ning keerulisi CNC-tehnoloogiaga vaheseinu. See oli suuremahuline ja põnev töö ning väga hea koostöö tellijaga.
Kas oled endale seadnud ka mingeid pikemaajalisi eesmärke? On Sul unistusi, mis ootavad arhitektuurimaastikul realiseerimist?
Eriliselt suuri eesmärke ei ole omale püstitanud. Selles segases maailmas tuleks ellu jääda ja pigem hetkes elada ning seda nautida.
Kuidas vabaned tekkinud tööpingetest? Mis või kes aitab Sul ennast laadida?
Akusid laen oma imelises metsaaias Spithami maakodus, kus olen samuti ise kõik otsast lõpuni projekteerinud, nii maja kui ka sisustuse ja mööbli. Samuti olen planeerinud ja rajanud peaaegu hektari suurusesse metsaaeda iluaia. Seal viibin oma perega igal võimalusel ning naudin metsa ja mere võlusid.
