Meie värskes väljaandes toome oma lugejate ette ühe Eesti köögimööbli grand old man’i, Desala salongi omaniku Enriko Sala, kes on köögimööbliga tegelenud juba üle 33 aasta.
Palun räägi veidi iseendast ja Desala salongi saamisloost.
Olen köögiäris aastast 1991, esimene üldse, kes tuli turule mõõtude järgi tellitava köögimööbliga. Toona sai alustatud koos soomlastega ja esindatav kaubamärk oli Parma Köögid. Hiljem, kui soomlased ärist taandusid, tegime koos sõbraga uue firma, mis sedakorda sai tuntuks Idema Köökide nime all. Peale 18 aastat Idemat arendades hakkasin otsima uusi väljakutseid ja läksin Tartu Ülikooli psühholoogiat tudeerima, seda eriala küll hiljem praktiseerimata. Tulin hoopis oma vana armastuse juurde tagasi ning lõin uue sisustusfirma, mille kaubamärgiks sai Desala. Seda tööd ma armastan, sest ega vist muidu viitsiks ühte tööd 33 aastat ühtejutti teha.
Mööblitootja täna olla on keeruline, kuidas teie olete turul hakkama saanud ja oma niši leidnud?
Me oleme leidnud oma niši eeskätt läbi väga kvaliteetse teenuse. Ja kui sul on kvaliteetne teenus, siis jõuavad su juurde sellised inimesed, kes seda hindavad ning on ka nõus selle eest maksma.
Milline on Sinu nägemus Eesti mööblitootjate maastikust? Millised on meie eelised ja millised on
nõrkused rahvusvahelisel tasandil? Kui tugev on kodumaine konkurents?
Tagantpoolt pihta hakates: konkurents on kõva, aga õnneks või õnnetuseks peavad enamus ettevõtteid konkurentsi all silmas soodsamat hinda. Meie vastupidi püüame pakkuda väga head teenust ja selle kaudu konkurentidest eristuda. Eesti mööblitootjad teevad üldiselt head tööd, kui rääkida tootest. Eestlaste nõrkuseks (nt võrreldes põhjanaabritega) on sellise ümarlaua puudumine, kus pandaks paika kasvõi ühised kvaliteedihindamise reeglid, ning neid asju on veel teisigi. Eestlastena oleme ikka harjunud igaüks vaikselt oma asja ajama ja ega konkurent konkurenti hästi tunne.
Kes on ametikaaslastest Sinu eeskujud või iidolid?
Minu iidoliteks on kõik Desala töötajad, kellelt mina vana kalana iga päev midagi õpin, olgu selleks sotsiaalmeedia või ka puhtalt müüki puutuv. Mööbli müük on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa, õppimist on kogu aeg.
Mida pead enda kõige suuremaks õnnestumiseks, mis toob selles sektoris edu?
Jälle kordan ennast, aga minu meelest hea teenindus on see, mis lasebki asjadel õnnestuda. Ja kui midagi on hästi õnnestunud, siis sa tahad seda tunnet üha uuesti kogeda.
Kas tänases keerulises majandussituatsioonis saab kliente valida või tuleb kõik pakkumised vastu võtta?
Et mitte fookust kaotada, ei pea ka veidi kehvematel aegadel kõiki pakutut vastu võtma, tuleb jääda oma liistude juurde. Ning kui oled parematel aegadel kehvemateks valmistunud, siis võid sirge seljaga kriisile vastu minna. Kehvematel aegadel kiikavad kliendid ka nö kardina taha ja vaatavad, kuidas ettevõttel üldiselt läheb ja kas on ikka mõistlik oma raha välja käia. Väga mõistlik ju!
Kuidas valite omale tarnijaid? Kuidas on seis Eesti turul mööblitootmiseks vajalike materjalidega?
Tarnijate puhul on oluline nende nähtavus ehk kas nad teevad koolitusi, käivad oma väljapanekut korrastamas jne. Kuidagi on nii, et ühesuguste väärtushinnangutega ettevõtted ja seal töötavad inimesed tõmbuvad üksteise poole.
Kas oled endale seadnud ka mingeid pikemaajalisi eesmärke? On Sul unistusi, mis ootavad realiseerimist?
Ühel heal päeval tahan anda ettevõtte üle järeltulija(te)le, kes asja oma tahtmist järgi edasi viivad. Ja kui see ei peaks neid kõnetama, siis ka see on aktsepteeritav.
Mida soovitaksid meie riigimeestele? Mida saaks Eesti riik teha ettevõtjate ja eelkõige kodumaisete tootjate toetamiseks?
Ma ei ole selline riigimeeste kritiseerija, kui nüüd seda minult oodati. Mina ütlen, et iga aeg nõuab sellele ajale kohaseid otsuseid, mis realiseeruvad mingi viivitusega, aga tavainimese häda on see, et ta tahab kõike ja kohe. Kritiseerida on alati lihtsam kui teha.
Missugusena näed mööblitootmise tulevikku ja kuhu võiks olla Desala Sisustus jõudnud näiteks 10 aasta pärast?
Desala Sisustus on õige majandamise korral selline ettevõte, kellel on kindel koht turul ja keda teatakse kui suurepärast teenindust ja toodet pakkuvat ettevõtet. Keskendumine keskmisest kõrgemale kvaliteedile õigustab end äritegevuses alati.
Täna on mööblitootmine üsna pingelises ja keerulises situatsioonis. Skandinaavia turud on praktiliselt kadunud ja paljud suured tegijad on pankroti välja kuulutanud või kõvasti koondama pidanud. Kuidas Sina vabaned tekkinud tööpingetest? Mis või kes aitab Sul ennast laadida? Kas Sul on põnevaid hobisid, millega oma vaba aega sisustad?
Lapsest peale on mulle meeldinud sporti teha, teen seda rõõmuga edasi. Lisaks leiab mind tihti kalavetelt ja seljakotiga metsast rändamas. Umbes 15 aastat tagasi viisin täide veel ühe lapsepõlveunistuse, nimelt tegin ära väikelennuki piloodiloa, mistõttu võib mind näha aeg-ajalt ka VBH kontori kohal tiirutamas, pole see ju lennuväljast kuigi kaugel.
Tahaks jutu kokku võtta millegi lõbusaga – äkki meenub Sulle intervjuu lõpetuseks mõni koomiline episood oma ametis?
Kas just koomiline, aga üheksakümnendate algusele üsna iseloomulik seik tuleb küll meelde. Siis tekkis teatud kontingendil korraga palju raha, enamasti ikka sularaha ja osa sellest läks õnneks ka sisustuse ostmisele. Ükskord sisenes salongi ostja, kes tuli oma ettemaksu tasuma, mis on ju igati mõistlik tegevus eritellitava mööbli puhul, aga eriliseks tegi selle asja see, et klient viskas kilekoti, mis oli täis sularaha, üle salongi ukse ja hõikas, et lugege endale välja niipalju kui tarvis, ma tulen õhtul kotile järele. Mõeldud, tehtud!