Seekord on meie lehel suur ja siiras rõõm tutvustada lehelugejatele Võrumaal Väimelas asuva puidu kompetentsikeskuse TSENTER juhti Riho Tiivelit.
Palun räägi veidi iseendast ja oma teekonnast.
Rea hämmastavate juhuste läbi on suuremat osa mu elust täitnud loovsisu. Seda ise planeerimata sattusin 1996.aastal õppima Tartu Kunstikooli mööbli restaureerimise ja kujundamise osakonda. See eriala andis laia ja ajas tagasiulatuva vundamendi nii kunsti kui ka mööbli valdkonnas. Edasi asusin läbi tugeva konkursi õppima Eesti Kunstiakadeemiasse tootedisaini osakonda, mille lõpetamisel tulin tagasi kodulinna Tartusse ja taaskord läbi imelike kokkusattumiste, sattusin tagasi Tartu Kunstikooli – sedapuhku siis õpetama. Järgnenud 14 aastat pühendasin oma energia aga Tartu Kõrgema Kunstikooli mööbliosakonna (selle, mille ma ise kunagi läbinud olin) arendamisse. Olin nii osakonnajuhataja abi kui ka lektor. Sel ajal sai juhendatud paljusid andekaid noori, kelledest on tänaseks saanud Eestis arvestatavad tegijad. Õppejõu amet aga hakkas ennast ammendama ja sestap sai langetatud otsus – elus tuleb otsida uusi väljakutseid. Pöördepunktiks sai juhuslikult netis nähtud puidutöötlemise ja mööblitootmise kompetentsikeskuse TSENTER töökuulutus. Tundsin, et see koht kattub elus seni tööalaselt tehtuga ja nüüd töötangi TSENTRI juhatajana juba pisut üle kahe aasta.
TSENTRI arendusjuhid (vasakult) Jörgen Dobris, Ants-Hinderk Tiido ja juhataja Riho Tiivel värviruumis koos värvima õpetatud koostöörobot UR10e-ga.
Kas puidutöötlemise sektoris on täna olla lihtne või keeruline?
Keeruline. Eesti paikneb geograafiliselt üsna halvas kohas. Viimaste aastate makropilt mõjutab negatiivselt kõike – toormega seonduvat, turupotentsiaali ja ettevõtete kasvu ning ei ole mõtet luua illusioone – Eesti suurune riik ei saa seda ka muuta.
Milline on Sinu nägemus Eesti ehituse- ja mööblitootmise turust? Millised on eelised ja millised nõrkused rahvusvahelisel tasandil? Kui tugev on kodumaine konkurents?
On selge, et puidutööstus on nagu rong – veduriks on ehitus ja siis järgnevad vagunitena muud puidu väärindamise vormid, ainsaks erandiks on energiaks minev puit. Paraku on viimastel aastatel ehitussektor väga tugevasti pihta saanud ja mitte ainult Põhja-Euroopas vaid ka Euroopas üldisemalt. Ehitussektori madalseis on kaasa toonud ka mööblitarbimise vähenemise ja geopoliitiline olukord veab teiselt poolt protsesse kärpivat hinnatõusu. Kodumaine konkurents on karm ja ettevõtluses on käes “tugevam jääb ellu” ajajärk, millest annavad tunnistust nii koondamislained kui pankrotid. Eestlased on õnneks äärmiselt leidlikud ja kiired kohanejad. Võetakse ette uusi ja kaugemaid turge, mida vallutada, ja suudetakse teha kvaliteetseid tooteid. Nõrkuseks võiks pidada reklaami jõu alahindamist, mis on välisturgudel läbilöömiseks võtmetähtsusega.
TSENTRIL on oma osa Eesti kutsehariduses. Milline see roll hetkel on, milline see olla võiks?
Me tahame mõelda, et me oleme olulised, kuid paraku on siin veel palju ära teha. Oleme astumas koordineeritud samme, et toetada kogutud teadmistega Eesti puidu valdkonna kutseharidust. Räägime kaasa ka kutsestandardite väljatöötamise juures ja aitame koolitustega. TSENTER võiks olla puidualane teadmuskeskus – nö “majakas pimeduses”. Selleks, et ta seda päriselt oleks, oleks vaja mõista, et innovatsiooni kultiveerimine nõuab püsirahastust ja vähemalt esialgu suuremaid investeeringuid, sest maailma tipptehnoloogia areng on kiirem ja kapitalisöövam kui eales varem.
Mida saaksid Eesti puidutöötlemisega seotud ettevõtted omalt poolt rohkem teha TSENTRIGA koostöö rikastamiseks?
TSENTER on kunagi loodud mõttega, et toetada ettevõtlust sh ka suurtööstusi spetsiifilisemate koolituste ja teadmistega ning anda valdkonna haridusasutustesse sisendit, milliseid töötajaid oleks vaja õpetada. Sellest kreedost on ka kinni hoitud ja missiooniga igapäevaselt tööd tehtud, kuid tookord ilmselt ei taibatud kontseptsiooni, et koolitamiseks vajaminev kallis aparatuur vananeb üsna kiiresti. See loob olukorra, kus TSENTER ei sa pakkuda riistvaraliselt relevantset innovatsiooni suurematele ettevõtetele. Rootsis on analoogne kompetentsikeskus www.tracentrum.se Träcentrum leidnud mooduse, kuidas masinapargi liisimise teel on neil majas kõige uuem tehnoloogia ja niimoodi on see kõige asulikum kõigile osapooltele. Samalaadse lahenduse poole peaks püüdlema, kuid selliste toimemehhanismide käimalükkamiseks oleks vaja finantsilist toetust.
Austamas Võrumaa kaduvat kultuuri. Haanjamaa Kirbu talu peremehe Riho Lehiste poolt organiseeritud kuuritsapüük Kavadi järvel (2024)
Kes on ametikaaslastest Sinu eeskujud või iidolid?
Ametikaaslastest, kes inspireerivad, on nimesid rohkem kui paberit. Konstantin Gricic, Philippe Starck on näiteks mõned säravaimad tähed, kelle loodu on alati midagi erilist. Eesis on kindlasti Martin Pärn isikuks, kellel on oluline koht meie tootedisaini loos. Kuid iidoliks pean hoopis spordiga seotud inimest: meeskondlik ala, millega olen isegi tegelenud rohkem kui poole oma elust – korvpallur Michael Jordan, kes on ennast tõestanud nii liidrina spordis kui edukusega ärimaailmas.
Kuhu näed hetkel ehitus- ja mööblitootmise trende suundumas? Millised on kohalikud, millised aga globaalsed trendid?
Lähimatel aastatel toimub vindumine. Nii mõnelgi suurtootjal seisavad ilmselt ees tooteportfellide revideerimisprotsessid, eriti nendel, kes on mitu aastakümmet ühetaolisi esemeid Euroopasse eksportinud. Määravaks saab paindlikkus ja uuendusvõimekus. Lähima 5 aasta jooksul hakkab ka digimaailm aina enam rolli mängima. Pakun, et veel enne 2030. aastat näeme nii mõneski tootmises humanoidroboteid. Veelgi kaugemas tulevikus, kui suudame oma puitressursse alalhoidlikult majandada, on seis pigem positiivne, sest Euroopast kaob aina enam metsi linnastumise ja üleraiumise tõttu.
Millest tunned kõige rohkem puidutöötlemise sektoris puudust? Mille üle uhkust tunned?
Eesti töösturid, eriti näiteks mööbli tootmises, võiks rohkem anda võimalusi Eesti disaineritele. Jah, nad ei pruugi olla kõik super-võimekad, aga ikka on näha, et vaid vähesed saavad võimalusi. Skandinaaviamaades on see auasi ja kohati lausa religioossel tasemel, kui kaasatase oma maa noori tulijaid ja tegijaid, keda hiljem promotakse ka rahvusvahelisel tasandil. Selline tugev omade soosimine loob omakorda üldist brändikuvandit, mida me kõik tunneme Skandinaavia disainina. Lühidamalt öelduna, läbinisti häid Eesti tooteid võiks rohkem olla. Uhkust võib tunda puhtalt Eesti kapitaliga rajatud puidu valdkonnas tegutsevate suurte ja kõrgtehnoloogiliselt silmapaistvate ettevõtete üle, mis on väidetavalt kohati isegi Soomest lisandväärtuse loomise mõttes mööda läinud.
Mida pead enda kõige suuremaks õnnestumiseks?
Arvan ja usun, et suuremad õnnestumised seisavad veel ees.
Kuidas mõjutab Ukrainas toimuv sõda ehitus ja mööblisektorit? Kas see on tööd juurde toonud?
Mõjutab üsna konkreetselt. Kohe idapiiri taga on tohutult metsa, mis praegu on meie tootjate jaoks toorme mõttes lukus. Ka vene turg on hetkel puudu ja seega arvestatav teenimisvõimalus samuti. Kuid niipea kui lõpeb naaberriigi sõda, peaks tulema tõusuperiood eriti nendele, kes Ukraina turule lähevad. Võib oletada, et ehitusbuumile järgneb seal ka sisustuskaupade järsk tarbimine, mis omakorda võib viia puitmaterjalide puudujääkideni.
Kas oled endale seadnud ka mingeid pikemaajalisi eesmärke? On Sul unistusi, mis ootavad realiseerimist?
Isiklikus plaanis olen mõelnud, et pärast pikki aastaid avalikus sektoris töötamist sooviks kindlasti proovida ka ettevõtlust. Seda enam, et tootedisainerina pulbitseb peas tohutul hulgal erinevaid ideid. See ongi kõige raskem; ideede rohkus tekitab soovi tegeleda väga erinevate asjadega. On kogunenud terve hulk unistusi ja prototüüpe, mis ootavad oma aega. Loodan, et elu pakub veel võimalusi, et realiseerida vähemalt osad eredamad ideed toodetavaks ning müüdavaks. Tööalaselt sooviks, et TSENTER oleks tõeline puidu valdkonna teadmuskeskus, et me oleks number üks vaste huvilisele, kellel selles vallas küsimusi tekib.
Loovuse hinguses. Riho esitlemas Jana Hanikova kollektsiooni “Uus metamorfoos” kuuluvat kerjuse kostüümi Estonian Fashion Festivalil 2024, Tartus
Kuidas Sa vabaned tekkinud tööpingetest? Mis või kes aitab Sul ennast laadida?
Metsik loodus. Mets. Pere minu ümber koos seiklemas tundmatutel radadel. Sport. Sõpradega ühised ettevõtmised.
Mida Sa tahaksid öelda meie praegusele valitsusele? Kas pead Eesti ettevõtluskeskkonda heaks?
Riiklikul juhtimistasandil justkui kadumas mõistmine, et puidutööstuse sektor on üks olulisimatest ja suurtest põhisammastest, mis hoiab Eesti majandust üleval. Keegi asjaga seotud isik ütles, et Eestis on hästi ümaralt kokku 140000 ettevõtet, kuid ettevõtteid, millele toetub kogu majandus on tegelikult vaid umbes 1000. Need on drastilised numbrid. Eesti on pikka aega kuvanud mantrat, et oleme ettevõtlus-sõbralik riik. Selle väite võib nüüd erinevate kägistavate maksude loomise tõttu maha kriipsutada. Oluliste otsuste langetajatel on puudu loovusest ja ka julgusest. Kõik peaks olema suunatud sellele, et Eestis oleks selle eelnevalt äratoodud tuhande ettevõtte asemel see number kasvõi 1200. See aga tähendaks tõenäoliselt, et riigi eelarve jookseks mõneks ajaks sügavasse miinusesse ja tasakaalustamiseks läheks vaja laene. Tuleks panna konkreetsemad maksupiirid kõikidele Eestist tulu teenivatele välisfirmadele ja soodustada kõikvõimalikul moel kohalikku ettevõtlust, sest juba praegu ollakse naaberriikidega võrreldes paljudes detailides üsna ebavõrdses olukorras, rääkimata veel Hiina odavkaubast. Näiteks Läti toimetas oma ettevõtetega energiakriisis tunduvalt paremini kui Eesti, kes suures plaanis ignoreeris, tekitas bürokraatiat ja saatis sõnumi, et eestlasest ettevõtja peab ise hakkama saama. Kokkuvõtvalt võib maksude tõstmine ettevõtluses esialgu hoida meid suuremast riigi laenukoormusest, kui mingi aja möödudes võib see viia järsu krahhini. Juba praegu ei soovi uued suuremad investeeringud Eestisse jääda. Miinustes majanduskasv on faktuaalne indikaator, et mingid otsused on tehtud valesti. Leian, et nii ettevõtluskeskkonnale, ettevõtjale ja seeläbi ka tööjõule annaks uut hingamist hoopis maksukoormuse vähendamine.
Tahaks jutu kokku võtta millegi lõbusaga – äkki meenub Sulle intervjuu lõpetuseks mõni koomiline episood või anekdoot, mis sektorit iseloomustab?
Kord oli mul koolivend, tohutu hiiglane ja nii suurte kätega, et apelsini pidi keegi teine koorima. Ühel päeval oli tal juhtumisi vaja rihthöövliga tammeplanku hööveldada. Lasi siis materjali höövli peal mõõtu, aga ei jäänud kvaliteediga rahule ja läks õpetaja juurde ja kurtis, et höövel on veidi nürivõitu. Õpetaja läks vaatama ja ütles, et järgmine kord võiks masinasse võlli külge terad ka panna. Loo moraal seisneb selles, et mõnikord pole lahendused sugugi nii keerulised kui me arvame, tuleb lihtsalt osata näha.