Juhataja
Tere, austatud lehelugeja! Sellesse aastasse on mahtunud palju emotsioone, sündmusi, kurbust, rõõmu ja pisaraid (pisaraid nii rõõmust kui kurbusest). Kokkuvõttes saan vaid öelda, et on olnud aasta, mis on õpetanud ja teinud mind loodetavasti paremaks inimeseks. Olen taas mõistnud, et just toredad inimesed nii VBH Eestist kui ka mujalt teevad elu just selliseks nagu olema peab: piisavalt suhkrut ja parasjagu soola/pipart. Hiljutisel reisil Düsseldorfi Glasstech messile leidsin end korduvalt töökaaslasele ütlemas, kui kindel tunne on alati oma inimestele loota. Suur aitäh teile kõigile!
Proovin nüüd aasta mõistlikult ja arusaadavalt kokku võtta. Sel aastal möödus ootamatult juba 30 aastat minu esimese kõrgkooli lõpetamisest ning emotsioonid on lühidalt järgmised:
Keha ja kultuur, mis on 30 aastaga toimunud? Kehaline aktiivsus on otsekui nooruseliksiir või annab vähemalt teadmise, et omaltpoolt on kõik tehtud selleks, et elada pikemat ja tervemat elu, kuni kord tuleb kutse minna.
Te kõik teate ütlust: „Kui jumal haridust jagas, olid sportlased kas trennis või duši all.“ Kohtumine vanade koolikaaslastega tõi aga ilmsiks, et vähemalt vastutustunne on meil kõigil alles ja väga tugev. Heaks näiteks on meie armas kursusevend, kes lisaks oma seitsmele lapsele on avanud oma suure südame ja kodu ka kahele toredale kasutütrele, kinkides neile armastust, peretunnet ja soojust. Müts maha – oled imetlusväärne, Sirvo!
Head treenerid ja õpetajad, teadke, et olete meie elus tähtsamad, kui ise arvata oskate. Olete oma nõudlikkuse ja distsipliiniga olnud nii mõnelegi kohati ema ja isa eest. Aitäh Mart, minu treener, olen Sind ikka pidanud oma teiseks isaks.
Aasta viimased päevad on alati hea aeg möödunu üle järele mõelda ja tehtut hinnata. Lühidalt öeldes – põhjust rahuloluks on küllaga. Suur tänu teile, kallid kliendid, tarnijad ning loomulikult kolleegid ja kaasteelised, kes olete selle teekonna võimalikuks teinud.
Sel aastal on palju räägitud vaimsest stressist ja läbipõlemisest – teemadest, mis vajavad meie igapäevaelus üha enam tähelepanu. Töötajate stressi märkamine, läbipõlemise ennetamine ning vajadusel toetamine on olulised sammud hooliva töökeskkonna loomiseks. Aga kuidas on lood sinuga?
Vaata peeglisse või pöördu oma kolleegi poole ja küsi täiesti ausalt ja siiralt: „Kuidas sul päriselt läheb? Mis on mureks või mis su hinge tegelikult vaevab?”.
Sel aastal läbisin EBS-is coachingu-kursuse ja kirjutasin lõputööks essee – sügava sisekaemuse iseendast kui juhist. Jagasin seda ka oma inimestega ning tulemused üllatasid isegi minu juhendajat. Aga miks peaksime varjama oma soove, eesmärke ja suuri sihte? Miks häbeneda inimlikkust ja oma nõrkuste tunnistamist? Me kõik oleme ekslikud ning, nagu ütleb hea kolleeg: „Ka päikesel on plekid.“ Tõsi, mul on veel pikk tee minna, et saada heaks inimeseks, ning veelgi pikem teekond ootab mind korralikuks coach’iks saamisel. Andku jumal selleks aega ja kannatust!
Üks kursuselt meelde jäänud mõte väärib jagamist: juhid keskenduvad sageli töötajate motiveerimisele, kuid unustavad tegeleda demotivaatorite kõrvaldamisega. Mis on see, mis sinu töötajaid tegelikult demotiveerib? Äkki oleks mõistlik alustada just nende põhjuste leidmisest ja lahendamisest? Siit koorubki vana tõde – räägi oma inimestega. Nii lihtne, aga samas nii oluline.
Aasta lõpus tasub igaühel hetkeks peatuda ja esitada endale mõned olulised küsimused:
- Mida olen aastaga saavutanud ja kui palju püstitatud eesmärke täidetud?
- Kas olen pühendanud aega enesearengule ja õppimisele?
- Kas minu sõnades ja tegudes oli rohkem kiitust või kriitikat?
- Kas oskasin võtta negatiivsetest kogemustest kaasa midagi väärtuslikku?
- Kuidas oli sel aastal lood aitamisega – teiste teenimise ning ühiskondliku ja vabatahtliku tegevusega?
- Need küsimused aitavad mõtestada möödunud aastat ja seada suunda uueks.
Ülikoolikursuse kokkutulekul tuli välja, et suur osa kehakultuuri teaduskonna lõpetanutest on leidnud oma kutsumuse õpetajate või treeneritena – olgu see siis otseselt või kaudselt. Üllatav oli kuulda nende sõnu: nad teevad seda sooviga ühiskonnale midagi tagasi anda, justkui lunastades oma õppimiseaegseid „patte“. Uskumatu, keha ja kultuurlased! Au teile!
Lõpetuseks tahan öelda aitäh kõigile neile, kellega olen sel aastal uuesti või siis esmakordselt kohtunud, kellega mõtteid vahetanud, kes on andnud endast parima osa, et koos paremaks muutuda. Loomulikult te ju teate, et need olete kõik teie: austatud kolleegid, kliendid, tarnijad, konkurendid, head sõbrad, head tuttavad või võõrad inimesed, keda vaid korra elus kohtame.
Aitäh teile selle erakordse 2024. aasta eest. Ilusat aastalõppu, kauneid pühi ja rahulikku jõuluaega ning meeleolukat aastavahetust!
Kohtumiseni juba uuel, 2025. aastal.
VBH nimel ja teie teenistuses
Indrek