Persoonilugu: KATRI SOSI – Eesti Mööblitootjate Liidu arendus- ja tegevjuht

Selle aasta veebruaris sai VBH Estoniast Eesti Mööblitootjate Liidu liige. Saame sel korral lähemalt tuttavaks Eesti Mööblitootjate Liidu arendus- ja tegevjuhi KATRI SOSI-ga.

Palun räägi meile veidi iseendast ja oma teekonnast mööblitootmise maastikul.
Minu taust on juhtimises ja turunduses ning olen aastaid tegelenud organisatsioonide arendamise ja brändide kujundamisega. Mööblisektorisse jõudsin 18. augustil 2026, varasem kokkupuude mööbliga oli mul vaid tavatarbijana. Liitu tulin väga teadliku otsusega, sest tundsin, et soovin teha midagi päriselt olulist – rakendada oma kogemusi viisil, millest sünnib maksimaalne kasu kogu sektorile. Olin selle nimel valmis ka isiklikult püksirihma märksa tugevamalt pingutama.
Kas mööbli tootmise sektoris on täna olla lihtne või keeruline?
Lihtne ei ole – energiahinnad, toormekulud ja globaalne konkurents teevad tootmisele tugevat survet. Samas ei ole Eesti mööblisektor kunagi olnud mugavustsoonis tegutsev valdkond. Meie ettevõtteid iseloomustab pidev nälg arengu, innovatsiooni ja optimeerimise järele. Riskide võtmist ei kardeta, kuid kvaliteedis ei anta kunagi järele.
Milline on Sinu nägemus Eesti mööblitootmise valdkonnast? Millised on eelised ja millised on nõrkused rahvusvahelisel tasandil? Kui tugev on kodumaine konkurents?
Eesti mööblitootmise tugevus on pikk ajalugu ja põlvest põlve edasi antud oskused. Väga tugev on ka disainioskus, materjalide väärindamine ja kõrge lisandväärtuse loomine, mida kinnitab suur ekspordimaht. Kodumaine konkurents on tugev, kuid sektoris on palju koostööd – mööblitootjad ei näe üksteist ainult konkurentidena, vaid partneritena, kellega koos välisturgudel terviklahendusi pakkuda. Nõrkuseks on see, et riik ei väärtusta piisavalt Eesti enda tootjate mööblit, kuigi see on kestlikum ja rohelisem ning osa meie kultuuriloome väärtusahelast.
Kes on ametikaaslastest Sinu eeskujud või iidolid?
Mind inspireerivad juhid ja ettevõtjad, kes mõtlevad suurelt ning loovad väärtust kogu sektorile, mitte ainult oma ettevõttele. Eeskujuks on inimesed, kes ühendavad kvaliteedi, innovatsiooni ja rahvusvahelise ambitsiooni ning kelle otsused mõjutavad positiivselt kogu valdkonna arengut.
Kuhu näed hetkel mööblitootmisega seotud trende suundumas? Millised on kohalikud, millised aga globaalsed trendid?
Globaalne mööbliturg liigub selgelt kestlikkuse, ringmajanduse ja lühemate tarneahelate suunas. Samal ajal muutub tootmine üha tehnoloogilisemaks – robootika, digitaliseerimine ja nutikad tootmisprotsessid on juba igapäevane reaalsus. Üha olulisemaks muutuvad disain ja kvaliteet ning just siin on Eesti mööblitootjate tugevus. Eesti tootjad ei konkureeri odavuse, vaid nutikuse, kestvuse ja esteetikaga.
Millest tunned kõige rohkem mööblitootmise sektoris puudust? Mille üle uhkust tunned?
Uhkust tunnen Eesti mööblitootjate väga tugeva disainioskuse, materjalide väärindamise ja suure ekspordivõimekuse üle. Tegemist on sektoriga, mis loob Eestile märkimisväärset lisandväärtust ja mille tooted jõuavad paljudesse maailma riikidesse. Puudust tunnen sellest, et riik ei väärtusta piisavalt kodumaist mööblit, eriti avalikus sektoris, kus võiks teadlikult eelistada Eestis loodud ja toodetud lahendusi.
Mida pead enda kõige suuremaks õnnestumiseks?
Suurimaks õnnestumiseks pean Liidu tugevdamist ja liikmeskonna märkimisväärset kasvu lühikese ajaga. See näitab, et sektor soovib teha rohkem koostööd ja tegutseda ühise eesmärgi nimel. Tugev Liit tähendab tugevamat häält kogu mööblisektorile, eriti ajal, mil Eesti Mööblitootjate Liit tähistab oma 35. tegevusaastat.
Kuidas mõjutab Ukrainas toimuv sõda mööblisektorit? Kas see on tööd juurde toonud?
Sõda on mõjutanud toormeturge ja logistikat ning toonud kaasa suurema ebakindluse. Ettevõtted on pidanud oma tarneahelaid ümber hindama ja riske hajutama. Mõnele ettevõttele on muutunud olukord toonud ka uusi võimalusi, kuid laiem mõju on pigem ettevaatlikkust suurendav kui töömahtu märkimisväärselt kasvatav.
Kas oled endale seadnud ka mingeid pikemaajalisi eesmärke? On Sul unistusi, mis ootavad realiseerimist?
Minu suur unistus on, et ühel päeval unistaksid lapsed juba lasteaias sellest, et nad tahavad saada mööblitööstuse osaks. Tänane mööblitootmine on uskumatult tehnoloogiline – robootika, automatiseerimine, inseneeria ja disain käivad käsikäes. See on valdkond, kus saab luua midagi, mis võib kesta sajandeid ja muutuda perereliikviaks kusagil maailma teises otsas.
Kui populaarne on sellise hariduse omandamine noorte seas? Oled sa hariduse õpetamise trendide osas mingeid uusi suundi täheldanud?
Huvi loovuse ja disaini vastu on olemas, kuid puidu väärindamist kiputakse sageli pidama hobihariduseks. Muret teeb tööõpetuselt tehnoloogiaõppele üleminek, kus võib kaduma minna praktiline materjalitunnetus. Samuti võib kutsereform, mille käigus kaovad kutsestandardid erialadel, kus seadus ega hange neid ei nõua, pikemas perspektiivis nõrgestada erialast pädevust ja järelkasvu.
Kuidas sa vabaned tekkinud tööpingetest? Mis või kes aitab sul ennast laadida?
Liikumine, loodus ja lähedased inimesed aitavad hoida tasakaalu. Samuti annab energiat teadmine, et tehtud töö aitab sektoril areneda ja nähtavamaks muutuda.
Mida sa tahaksid öelda meie praegusele valitsusele? Kas pead Eesti ettevõtluskeskkonda heaks?
Eesti ettevõtluskeskkond on paindlik, kuid tootmine vajab pikaajalist ja järjepidevat strateegiat. Kui soovime tugevat majandust, tuleb väärtustada kohalikku tootmist nii hariduspoliitikas, riigihangetes kui ka ekspordistrateegias.
Tahaks jutu kokku võtta millegi lõbusaga – äkki meenub Sulle intervjuu lõpetuseks mõni koomiline episood või anekdoot, mis sektorit iseloomustab?
Mööblisektoris öeldakse vahel naljaga pooleks, et kõige lihtsam projekt on see, mille detaile pole veel täpsustatud. Tegelikult peitubki meie sektori tugevus detailides – just detailitäpsus ja kompromissitu kvaliteedinõue on see, mis Eesti mööblitootmist kõige paremini iseloomustab.