Kuum teema
INTERVJUU ENNO REBASEGA
Päevakajaline teema- aknapaigaldus, normid ja seadusandlus Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit (EETL) on seadnud eesmärgiks, et kvaliteetsete akende-uste valmistamise kõrval õpitaks järjest enam avatäiteid kvaliteetselt paigaldama, sealhulgas paigalduse põhimõtetest sisuliselt aru saama. Kahjuks täna mitte kusagil Eesti koolides, ei kõrgemates, ei madalamates, avatäidete paigaldamisse puutuvaid põhimõtteid ei õpetata. Oleme EETL poolelt ette valmistanud väikese materjali, Võimalik oleks näiteks õpipoisi õpe (õppija töötab samaaegselt ettevõttes ja õpib kutsekoolis), aga siinkohal on vaja teatud kriitilist hulka akna-uksetootjaid/paigaldajaid, kelle kaudu need õppijad-töötajad leida. Jah, tõepoolest – akende-uste tootmine ise on piisavalt täpne ja selge protsess, mille tulemusena saab valmistada standarditele vastavaid kõrgete parameetritega tooteid. Selleks, et kvaliteetsed aknad-uksed meile kõigi oma omaduste osas kasulikud oleks, tuleb paigaldusse äärmiselt põhjalikult suhtuda. Eesti oma nõudeid praegu ei ole, seega jääb olukord „nii nagu on“ või tuleb sellega ise tegelema hakata. EETL tootjate materjalidele tuginedes oleme koostanud mõned üldisemad juhendid avatäidete kohta, nende hulgas on üks ka paigalduse põhimõtteid tutvustav – kõik juhendid on meie internetilehelt tasuta alla laetavad. Aga sealt ei saa siiski täpseid üksikasju kajastavaid materjale, vaid tänasel päeval tuleb toetuda konkreetse tootja konkreetsetele soovitustele – tublimad tootjad on uurinud konkreetsete paigaldusmaterjalide võimalusi ja sobivust nende poolt valmistatavate toodetega. EETLi kuuluvaid tootjaid võime siinkohal julgelt soovitada. Sellise teabe taustal tundub mõistlikuna VBH mõte proovida koostada nii-öelda rusikareeglite kogum – arusaam paigalduse kohta tavapärasematesse seinakonstruktsioonidesse. Tahaksin kindlasti toonitada vajadust, et kõik me – aknatootjad, paigaldusmaterjalide tootjad, EETL – jätkaksime tarbijate ja projekteerijate teavitamist. Paigalduspõhimõtted, paigaldusmaterjalid jms peavad jõudma tellija teadvusse. Olen kohanud ka arvamust, et teavet on juba piisavalt – ise tahaks küll vastu vaielda – pigem arvan, et võib-olla pole piisavalt infot Euroopaski. Energiatõhususe uued arusaamad alles juurduvad, projekteerijale ja tellijale kättesaadav avalik materjal on võib-olla olemas vaid Saksamaal – pean silmas siin nende RAL-juhendit (Leitfaden zur Montage). Muidu kipub teave ikka sumbuma kusagile teadusasutusse, kus tehakse hulgaliselt arvutusi ja siis öeldakse, kas lahendus sobib või mitte. RAL-juhendite kasutamise teeb minu jaoks keeruliseks see, et pole selge, kas, kui palju ja kuidas peaks arvestama Eesti ja Saksa kliimaerisusi. Aga mis võiksid olla need olulisemad aspektid, mille üle arutleda, et paigaldamistõdedele lähemale jõuda? Paigutamine Üldistatult: ühekihilises seinas paikneks aken keskel; mitmekihilise seina puhul soojustuskihis – kui soojustuskiht on keskel, siis selles kihis või kui soojustuskiht on väliskiht, siis soojustuskihis kandva konstruktsioonikihi läheduses. Viimasel juhul tuleb arvestada, et avatäited tuleb paigaldada enne soojustusmaterjali. Praegu on päris palju konstruktsioone, kus ava on eendiga, st väljastpoolt eendub konstruktsioon osaliselt lengi peale (külgedelt ja ülevalt) – see võiks toimuda umbes poole lengi ulatuses. Soojustehniliselt on selline lahendus hea, sest leng on tavapäraselt parem soojusjuht kui klaaspakett. Kinnitamine Ent soojustuskihis paiknemise puhul tuleb aken nii-öelda tõsta kinnitustega kandvast konstruktsioonist välja. Sagedasti kasutatakse siin puidust lisaraami, mis kinnitatakse küljelt kandva seinakonstruktsiooni külge ja mis ise jääb soojustuse sisse. Näiteks SFS pakub siin lahendusi reguleeritavate konsoolide näol (metallist (JB-DK ja JB-D toim.) ja uued lahendused ka plastist (JB-D/L-A toim.) – plastiga väldime võimalikke külmasildu), millele aken paigaldatakse ja mis võimaldavad aknalengi liigutamist nii vertikaalis kui horisontaalis. Minu jaoks on uus huvitav lahendus VBH oma, kus lisapuitraami asemel Tihendamine Veeauru läbilaskvuse parameetrina kasutatakse suurust sd. See tähistab veeauru läbilaskvus-ekvivalendile vastavat õhukihi paksust. Ligikaudu võib öelda, et üle 100 m ekvivalendi väärtusega materjalid on aurutõkked ning alla 0,5 m väärtusega auru läbilaskvad materjalid. Vahepealseid materjale võib nimetada veeauruläbivust kontrollivateks materjalideks. Spetsiifilistel juhtudel peab arvestama erinõuetega – näiteks tuletõkkeavatäidete puhul. Liitekohas kasutatavate materjalide puhul peab arvesse võtma ka nendevahelist võimalikku keemilist mõju. Eraldi küsimus on veel heliisolatsioon. Heli isoleerivate omaduste määramine on päris keeruline ja seetõttu oleks seda kõige parem kontrollida katseliselt; väga palju meil tulemusi selles vallas veel pole. Kuid õnneks on vähemalt mõned tootjate katsed toonud esile, et vajalike soojus- ja niiskustehniliste omadustega liitekoht peaks ühtlasi vastama ka heliisolatsioonile esitatavatele nõuetele. Lahenduste otsimise teeb keeruliseks kasutatavate materjalide, konstruktsioonilahenduste ja jälgitavate nõuete rohkus, mille kõikidega arvestama peab. Seega peab kindlasti endale aru andma, et üldpõhimõtted ei ole veel lõplikud tõed, vaid alles teekonna algus, kuid mida tugevamal vundamendil asub algus, seda kindlamini saab selle toestada erisuguste lahendustega. Ainuõige lahendusena tuleks akende täpne paigaldamine koos paigutamise, kinnitamise, tihendamise ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga (näiteks aknalaua ja aknapleki kinnitamine) lahendada projektis. Aknad-uksed on üheks viiest olulisest elemendist, mis enim mõjutavad madalenergiamajade kavandamist ja ehitamist – seega on aknad ja uksed otsustava tähtsusega koostisosad – ja seda loomulikult koos paigaldusega.
|