Neeme Luik – 25 aastat aknamaailmas

Eesti aknakootjatele Neeme Luik tutvustamist ei vaja. Kes aga ei tea, siis Neeme on juba 20 aastat Saksa aknasulustetootja ROTO FRANK AG Eesti esindajaks, millele eelnes 5 aastat TET-Lasita tootmises.

Mis toimus enne seda?

Töötasin üle 10 aasta EPT (Eesti Põllumajandustehnika) peainseneri asetäitjana. Töövaldkonnaks oli uute põllutöömasinate väljatöötamine. Nimetada võiks näiteks uut tüüpi atra, mis läks ka laiemasse kasutusse. Hariduselt olengi EPA diplomiga põllumajanduse mehhaniseerija. 1990. aastal õnnestus mul pääseda pooleks aastaks ühte Saksamaa suurtallu praktikale, seal sain lisaks erialastele oskustele ka saksa keele paremini suhu. Eestisse tagasi tulles selgus, et senised põllumajandusettevõtted lähevad reorganiseerimisele ja äraelamiseks tuli hakata otsima uut töökohta.

Niisiis on sul masinatootmise ja metallimehe taust. Ilmselt on see Su tänases töös abiks olnud.

Jah, kindlasti on sellest palju abi olnud, et osata jooniste põhjal mõista suluste tööpõhimõtteid ja nuputada välja kõikvõimalikke erinevaid aknakonstruktsioonide lahendusi.

Kui Eestis hakati esimesi kahtepidi lahtikäivaid puitaknaid tegema, siis olid selles projektis kättpidi juures. Toona oli see paras ilmaime, aga uus aknamudel võitis Eesti turu väga kiiresti.

Esimesed kogemused nn „saksa tüüpi“ akende tootmises sain tõepoolest 1992. aastal, kui Lasita tollane tootmisjuht mind peamehhaanikuks tööle kutsus. Sellel ettevõttel oli tolle aja kohta väga moodne masinapark ja sain sealt tõesti väga palju väärt kogemusi.

Samas tutvusin 1993. aastal ka dr. Günther Engelhardtiga,
kes otsis Roto toodetele Ida-Euroopas turgu.
Eestis siis ju veel pöörd-kaldavatavaid aknaid ei tuntudki.

Tõepoolest, uue aknatüübi levik oli sestpeale väga kiire – eeliseks mugavam käsitsemine, lihtsam pesemine ja uudne tuulutusvõimalus. Ettevõtete erastamisel tekkis kiiresti mitmeid uusi aknatootmisettevõtteid, kes soetasid endale seadmepargid juba uuest tehnoloogiast lähtudes.

25 aastat on küllalt pikk aeg, et üks asi korralikult selgeks saada. Mis on Sind selle aja jooksul kõige rohkem teema küljes hoidnud?

Rotos olen ametlikult tööl olnud 1996. aasta 1. veebruarist, st järgmisel aastal täitub sellel ametikohal 20 aastat. Aknatootmise valdkond on nende aastate jooksul läbi teinud suure hüppe – oluliselt arenenud on nii sulusetehnoloogia kui ka aknatootjate tehniline ja kvalitatiivne tase.

Mul on olnud õnn töötada ettevõttes, mille toodete kvaliteedi
üle võib jätkuvalt uhke olla. Pidev tooteareng, toetavad kolleegid
ja eelkõige uuendusmeelsed kliendid on põhjuseks, miks olen
nii kaua selles üsnagi karmis valdkonnas vastu pidanud.
Viimast rõhutavad ka mitmed mu kolleegid Saksamaalt ja Poolast –
Eesti tootjatega koostööd teha on eriti meeldiv, sest töötajad on siin
hakkajad ja positiivselt meelestatud ning tulevad uuendustega
kiiresti kaasa.

Sa paistad nooruslik ja tegus, kas järgmised 25 aastat plaanid enda jaoks veel mingit uut tegevusala? Millal võtad tõsisemalt käsile ühe hobidest- vanemad autod?

Aitäh, tunnustus on alati meeldiv. Suuri elumuutusi esialgu siiski plaanis ei ole. Hobidega tahaks küll rohkem tegeleda, kui senine kiire elustiil seda võimaldanud on. Mul on alati olnud kirg vanade autode ja vana mööbli vastu – ehk ikka leian aega ja võtan veel mõne eksemplari ette, mille kallal pisut nokitseda. Samuti müttan suveperioodil hea meelega ka aias.

Kui on midagi naljakat ja head lugu aknatootjatest, siis lase tulla!

Eks neid lõbusaid lugusid on ikka olnud. Näiteks on olnud väikekliente, kes arvavad, et kui neile sulusekomplekt kätte anda, küll nad ise aretavad aknaraami ja lengi sellele ümber. Väikese muigega olen pidanud neid selles osas kurvastama – nii lihtne see asi nüüd ka ei ole!

Ehitusmessid. Neid oled Sa nende aastate jooksul näinud, käinud ja ise aidanud pidada. Kuidas Sulle tundub, mis suunas liiguvad tulevikus ehitusmessid?

Vahepeal oli tõesti tunne, et huvi ehitusmessidel osalemise vastu on kahanenud, kuid viimastel aastatel on trend õnneks jälle positiivne. Eksportivad aknatootjad suunavad oma ressursse pigem välismessidel osalemisele.

Roto osales Eestis tegutsemise algusaastatel iga-aastasel ehitusmessil Tallinnas, kuid viimastel aastatel oleme kutsunud aknatootjaid pigem valdkonna suurimale erialamessile Fensterbau, mis toimub iga kahe aasta järel Nürnbergis, kus Roto on alati suure ja ülevaatliku stendiga väljas.

Aga aknad ise? Kuhu need tulevikus liiguvad?

Eks sellistel suurtel messidel nagu Nürnbergi mess on kõik uuemad akna- ja uksetehnoloogia lahendused väljas – väga palju on silma jäänud kõikvõimalikke elektrilisi lahendusi. Sõltub arhitektidest ja klientide rahakotist, kuidas need reaalsesse tootmisse jõuavad. Sulusetootmises tähendavad uuendused reeglina suuri investeeringuid seadmeparki, nii et iga uuendust kalkuleeritakse alati väga põhjalikult.

Ja veel see igivana vaidlus- mis on siis parem materjal – puit, alumiinium, plast? Või veel midagi?

Raske öelda. Kui vaadata tänavapilti, siis on ju ka seal kõrvuti liikumas Mercedesed, Opelid, Daciad… Vastavalt maitsele ja hinnatundlikkusele.

Kindlasti on igal aknamaterjalil omad eelised ja oma tarbijad.
Jõukam ja nõudlikum klientuur eelistab tänapäeval sageli
puit-alumiiniumakent, samas tuleb öelda, et kvaliteetselt
toodetud ja paigaldatud plastaknad konkureerivad tänu oma
soodsamale hinnale puitakendega samuti vägagi edukalt.
Eesti aknatootjate seadmepark ja tootmistehnoloogiad
võimaldavad toota väga kvaliteetseid ja ekspordikõlbulikke
tooteid, materjalist olenemata.

Pigem on aknaostul oluline jälgida, et sellega kaasneks kvaliteetne ja professionaalne paigaldus. Akna eluea seisukohalt on tähtis, et ei unustataks elementaarset hooldust – liikuvate osade õlitamist ja vajadusel järelreguleerimist.

Nüüd üks hoopis teisest valdkonnast küsimus – see tuli meelde kohe, kui VBH oma õlleteoga algust tegi. Sinu isa, kes pidas veskimehe ametit, oli samal ajal kodukandis tunnustatud leiva- ja õllemeister. Need ametid ilmselt sobisid omavahel kokku. Kas toonane õlletegemise tehnika erines milleski tänapäevasest?

Isa oli mul Võrumaal Pärlijõe ääres tõesti hinnatud mölder ja õllemeister. Õlletegu oli pikk ja nüansirikas protsess. Oluline osa oli odralinnastel, millest tehtud karask andis õllele ilusa värvi ja hea maitse. Õlletegu käis nii, et puidust õlletõrre sisse asetati rest, sellele õled, linnasejahu ja linnasekarask, peale valati tuline vesi ning jäeti seisma. Õhtul kurnati tõrrest puhas virre välja ja pandi nõudesse jahtuma. Pärm ja humalaleotis lisati järgmisel hommikul. Seejärel lasti õlleankur kaevu külma kätte, et käärimisprotsess oleks aeglane ja õlut saaks kauem tarbida. Õlut võeti siis sealt kaevust vajaduse järgi.
Tänapäevane õllepruulimise tehnoloogia erineb tollasest kindlasti palju. VBH õlu maitses hästi ja tulevikus võiks ju proovida ka ühiselt mingi eripruuli valmis teha.

Kuidas oli õieti lugu õlleteo ja peavaluga?

Sellega oli nii, et eks nooruses sai proovitud ka kurikuulsat Saaremaa koduõlut, mis oli küll hea, kuid kange ja pani pea valutama. Minu isal oli oma nipp, kuidas õllepruukijaid peavaludest säästa – nimelt tuli leotatud odralinnastel, millele pisikesed juured ja idud külge tekkisid, pärast kuivatamist ja enne jahvatamist juured ära võtta. Juurtega linnaste kasutamine pidada õlle liiga kangeks ajama.

VBH soovib omalt poolt Sulle jätkuvalt jõudu ja tänab pikaajalise koostöö eest!

Aitäh. Koostöö VBH-ga on olnud igati positiivne ja loodan ka omaltpoolt hea meeskonnatöö jätkumisele!