Meie uus kolleeg on Merly Sepri-Eha

 

Olen pärit Põltsamaalt. 20 aastat tagasi gümnaasiumi lõpetades olin täiesti veendunud, et minust saab ajakirjanik, sest olin tolleks hetkeks juba üsna mitu aastat kohalikes lehtedes „sulge keerutanud“. Tartu Ülikooli sisseastumiskatsetel jäin siiski esimesena joone alla ja rakendus plaan B – turismikorraldus ning hiljem hotellijuhtimine. Südamelähedast elukutset sellest minu jaoks siiski ei saanud ja olin veel 30ndate eluaastate algul see inimene, kes päris täpselt veel ei teadnud, kelleks tahab saada. 

Peale lastega kodus oldud 4 aastat sattusin tollase tööandja Stoneridge Electronics´i logistikaosakonda. Leidsin end inimeste keskelt, kes on oma ala tõelised asjatundjad hankimise, ostu ning tarneahela juhtimise alal ning sain võimaluse õppida parimatelt parimas keskkonnas – autotööstuses. Selle tööstusharu märksõnadeks on timmitud, mõõdetud, korrastatud ja auditeeritud. Endalegi suureks üllatuseks avastasin, et numbrid kõnelevad minuga. Minuga, kes ma olin end sinnani pidanud täiesti humanitaarala inimeseks, tugevaks pigem keeltes ja kirjas. 

Kaheksa aastat möödus linnulennul ja ühel hetkel jõudsin sellesse punkti, kus uut haaravat infot tuli igapäevatöös peale aina vähem. Avastasin end ideaalseks timmitud tööprotsessides järjest rohkem rutiini küüsis igavlemas. Nii tegin täieliku kannapöörde ja võtsin vastu väljakutse liikuda suurest rahvusvahelisest organisatsioonist väikesesse 8-liikmelisse rahvusvahelisse meeskonda, mis on välja arendamas uuenduslikku ventilatsiooniseadmete seeriat. Aitasin neil viimase aasta jooksul üles seada laosüsteeme, valida ja juurutada ERP-lahendust, kaardistada ja kirja panna tööprotsesse ning teha tarneahela riskianalüüsi. Aga millega ma ei harjunud, oli üksi töötamine. Eelnevad 15 aastat suures organisatsioonis olid minusse liiga suure harjumuse tekitanud. Vajan inimesi enda ümber ning koos tegemise energiat ja diskussiooni, et „käivituda“. 

 

Info liikumise kiirus ja maht võtavad siiani mõnel päeval pea kõvasti ringi käima. Mulle tundub, et see on üks VBH tugevusi ja strateegiaid, et info liigub kiirelt ja kõigega tegeldakse kohe, mitte ülehomme. 

Nende olude sunnil, mis on mingil määral meie kõigi elu käesoleval kevadel pea peale pööranud, on tutvumine uute kolleegidega olnud pigem rahulikus tempos – 1 kuni 2 uut nime ja nägu korraga, vastavalt inimeste kontorisse tagasi ilmumise sagedusele. See on olnud mõneti meeldivam tutvumise viis, kui saada tuttavaks kõigi 40 kolleegiga korraga ja pärast nädalate kaupa nuputada ühe või teise inimese nime ning rolli. Samuti on see tempo võimaldanud uute kolleegidega tutvumisel paar sõna rohkem juttu ajada, kui lihtsalt viisakuste vahetamine. 

 

Info tarneahelas muutub iga päev, tihti ka tundidega. See tähendab, et iga päev on uued olukorrad, uued väljakutsed ja lahendamist vajavad kitsaskohad. Igav ei ole kunagi. Minu jaoks on kõige tähtsam klient, sisemine klient ehk kolleegid, kelle töö efektiivsus sõltub minu töö kvaliteedist. Püüan anda endast iga päev parima. Hetkel suurimaks väljakutseks pean enda jaoks seda, et info VBH tarneahelas muutuks rohkem nähtavaks, sest siis saaks ostja ehk tarneahela planeerija ennetada tekkivaid kriise, selmet neid lahendades saani järel joosta ja halge koormasse tagasi loopida. 

 

Hobidest millegi erilisega ma silma ei paista. Vast kõige rohkem on sõprade hulgas hinnatud minu huvi uute toiduretseptidega katsetamise vastu ja üle keskmise toiduvalmistusoskus. Igal vabal hetkel üritan ka linnast ära, metsa ja mere äärde minna ning aegajalt õnnestub ühtteist ka fotodele püüda, kuid tänapäevased tehnoloogialahendused on pildistamise nii lihtsaks teinud, et eriliseks oskuseks ma õigel ajal pildistamise nupule vajutamist ei pea. 

 

Silmad paneb särama see, kui ma tean, mida ma teen ja kui ma teen, mida kõige paremini tean. Hiljuti ütles mulle üks inimene, kes inimhingede inseneerias pädev on, et mul on üks eestlastele igiomane, aga üsna ebatervislik omadus – ma kipun enda eksistentsi defineerima oma töö ja selle kvaliteedi kaudu. Vanarahvas ütles selliste asjade kohta „kiida lolli, loll töötab end surnuks“. Jah, kiitus hästi tehtud töö üle paneb mul silmad särama küll! 

 

Kahepalgelisus. Õpitud abitus. Kriitika teiste tehtu suunal, kuigi ise paremini nagunii ei oska (rahvasuus tuntud ka kui virisemine). 

 

Olen üks neist inimestest, kellel on kogu aeg 4-5 raamatut korraga pooleli ja loen seda, mille järele parasjagu meeleolu on. Mõnikord võibki see olla magus naistekas, teinekord on tore kellegi teise silmade läbi mööda ilma rännata. Väga paeluvad mind raamatud, mis käsitlevad ka niiöelda õigemini elamise oskusi. Hetkel üks lemmikuid on Thomas Eriksoni veidi provokatiivse pealkirjaga raamat „Idioodid minu ümber“, mis aitab lahti mõtestada inimeste isiksusest tulenevaid käitumisjooni ehk teisisõnu kuidas mõista paremini ennast ja teisi. 

 

Kuigi elu on aastate jooksul üht-teist õpetanud, eelistan maailma jätkuvalt vaadata läbi mõõdukalt roosade prillide. Nii on endal lihtsam ja rõõmsam elada. Suhtun samamoodi ka kaasteelistesse – usun, et inimesed, kellega mu tee ristub, on üldjoontes heatahtlikud, siirad ja sõbralikud. Üldiselt ei ole ma pidanud pettuma. Siiski pean ütlema, et kui keegi on väga pingutanud, et endast mulle halba muljet jätta, siis mind ümber veenda, et tegelikult on tegemist ikkagi väga toreda inimesega, on võrdlemisi võimatu. 

Kolleegides hindan kõige rohkem professionaalsust ja tarkust, koostöö- ning teotahet ja usun, et üks ei pea välistama teist. Hindan ka minule suunatud kriitikat, kui see on õigustatud, ja mul on võimalus sellest õppida, kuidas paremini teha. 

 

Lapsevanemaks olemine on mulle õpetanud, et ükskõik kui suur jama kokku keerati või kui sassis sel päeval suhted olid, siis järgmine päev algab alati puhtalt lehelt. Olen seda püüdnud ka tööelus rakendada. Eelmise päeva taaka turjal kandes vajud ise lihtsalt liiga kössi. Samuti olen täheldanud, et parimad tööalased probleemilahendused ei tule kunagi pähe töölaua taga, vaid just siis, kui töörattalt korraks maha astud, olgu siis metsas „puid kallistades“, raamatuga kaminatule ees istudes või lastega koos head filmi vaadates.