Kes minevikku ei mäleta, see… peaks tegema oma mälu parandamiseks harjutusi. Tänavusel VBH Estonia 30-ndal juubeliaastal on kohane vaadata tagasi ka VBH Uudiste/kliendilehe algusesse. Ehkki oma vanuselt sobiksime me VBH Estoniale lapseks, on meie uudistekandja sirgunud jõudsalt, muutunud sisukamaks ning märksa täiskasvanulikumaks, kui seda kõigest seitsme aastaga oodata oleks.
Kui seitsmeaastane inimene saab alles selga ranitsa, ranitsasse õpikud-vihikud ning vahetusjalatsid, siis VBH Uudised on selle ajaga jõudnud küll juba vähemalt gümnaasiumi lõpuklassi, kui mitte kaugemale. Tegijate endi arvates ongi esimed numbrid üsna selliste esmaklassiliste koolijuntsude moodi – kohmakad, kandilised ning ka teadmisi pole veel päris palju. Samas aga on tunda juba esimesi vaimusähvatusi ja üsna nutikat mõttekäiku.
Ning mõistagi emotsiooni. Nii on tänapäeval üsna lustlik lugeda pealkirju katuseakendest, mille paigaldamisega saab hakkama isegi lammas(!). Või siis erilise pinnakattega sulustest, mis roostele võimsa lõuahaagi annavad.
Juba esimestest numbritest ilmuvad meie uudiste lehtedele nö stammkunded, kelle tegemistest me läbi aastate põhjalikku ülekannet teeme – Roto, Lamilux, Alveus, Aluprof, Klima Konform jt. Iga sellise toote taga on pühendunud tootejuht (või kaks), kes pole pidanud paljuks oma tavatöö kõrvalt lugejate laiu masse kursis hoida oma lemmiklapse-toote käekäiguga. Tore on ka see, et leheveergudel pole me piirdunud vaid enda naba imetlemisega, vaid vägagi väärilise koha on seal leidnud ka koostööpartnerid. Samuti vägagi pühendunud professionaalid, kes arusaamatul kombel on laiema äripublitsistika vaateväljast välja jäänud. Nende persoonilood muudavad neid justkui üheks koduseks ja sõbralikuks osaks VBH Estonia maailmast.
Inimese mälu on petlik. Tundus, et VBH oma õlu on alles hiljuti tekkinud traditsioon, kuid ajakirjandus kummutas selle väärkujutelma. Tuleb välja, et esimene õlu pandi pruulima juba kolmandas lehenumbris. Nii on üsna loogiline, et tänavu on selle soliidse traditsiooni tähistamiseks valminud väärikas juubeliporter XXX.
Omaette huvitav on jälgida meie “pealiku” Indreku pöördumisi, mis juba esimese viie numbri sees teevad nii kvalitatiivse kui kvantitatiivse hüppe. Tore, et läbi aastate pole neis sisalduv sügavus, südamlikkus ja avatus kuhugi kadunud, vaid pigem isegi kasvanud. VBH Estonia võib õigusega oma Indreku üle uhke olla, on lehetegijate objektiivne arvamus. Tänapäeva konteksti panduna oli eriti huvitav lugeda Indreku kirjeldusi Venemaal, Ukrainas, Valgevenes ja Kasahstanis juba tollal toimunud arengute kohta. Oli ju siis Donetskis ja Luganskis alguse saanud konflikt veel üpris nooruke ning kriis alles üsna algusfaasis.
Tagasivaadet algusaastate lehenumbritele jätkame juba järgmises VBH uudiskirjas.