Tere, armsad lehelugejad! Suvi on läinud ja ärihooaeg jälle kätte jõudnud. Tervitan teid kõiki peagi saabuva sügise puhul. Loodan väga, et suvi on möödunud igaühe jaoks just nii, nagu ta seda on soovinud: puhates, sporti tehes, ehitades oma linna- või maakodus, reisides ja oma lähedastega koos olles. Usun, et olete oma patareid värsket energiat täis laadinud ja uuteks väljakutseteks valmis.
Eelmise lehe eessõna lõpetasin õnne teemal, kuid ometi on mul kange isu kirjutada sel teemal veel üks kord. Seda seepärast, et juunis sai käidud pärast Ukraina sõja algust juba teistkordselt külas meie Ukraina kolleegidel.
Seekord sai külastatud Lvivi, sest pidasime seda oma reisikaaslastega kõige rahulikumaks ja turvalisemaks kohaks. Tagantjärgi võib öelda, et meil oli õnne, sest saime minema täpselt sama päeva hommikul, mille õhtul ja öösel toimus suur Lvivi pommitamine.
Käisime Lvivis, et oma kolleegidele süstida usku ja optimismi, olla nende kõrval ja kuulata nende üleelamisi. Kõndides Lvivi vanalinnas ei saanud absoluutselt aru, et ida-Ukrainas käib sõda: lapsed hullasid purskkaevudes, inimesed istusid välikohvikutes ja kõik elasid oma igapäevast elu.
Nüüd aga õnnest. Ja õnne nägin ja kogesin sellel reisil mitmel erineval moel. Meie Nikolajevi filiaali pealik rääkis õnnest selliselt: „Tead, Indrek, olen nüüd õnnelik, sest esimest korda alates eelmise aasta maist sain magada oma magamistoas ja laps oma toas! Senini, ehk rohkem kui aasta, magasime abikaasaga korteri koridoris, laps vannis, sest need olid kõige turvalisemad kohad pommitamise ajal“. Lihtne õnn, isegi silma tegi märjaks – mees on sõjast hoolimata optimistlik, teeb tööd ja elu läheb edasi.
Teistsugust õnne nägin aga tagasi sõites Poola piiril. Seal tundis Poola piirivalvur suurt kahjurõõmu, kui sai meid peale 3 tundi järjekorras ootamist tagasi järjekorra lõppu saata, sest autol, millega me piiri ületasime, olid liialt tumedad küljeaknad…. sic.
Sealsamas ta akendelt kilesid maha kiskuda ei lubanud ja eks me keerasime siis tagasi. Saime piirist üle peale 7 tunni ja 20-minutilist ootamist. Meid ajas vihale, aga Poola piirivalvurid olid rõõmsad, said oma võimu näidata… Nii olid mõlema näite puhul inimesed rõõmsad, aga hoopis erinevate asjade üle. Soovin teile kõigile siirast rõõmu kordaminekutest ja saavutustest ning olge ikka õnnelikud õigete ja heade asjade üle.
Meie siin VBHs oleme rõõmsad, et olete olnud meiega juba 30 aastat, sest juba 9, septembril sai VBH Estonia 30-aastaseks!
Tänan kõiki meie tänaseid kliente, tervitan tulevasi kliente, kiidan konkurente, kes te olete meid innustanud, ja meie töötajaid usalduse ning visaduse eest, aitäh teile kõigile!
Anname endast parima, aga alati ei tule kõik välja nii, nagu tahaksime. Eks tegijal ikka juhtub, õpime ja teeme tulevikus paremini.
Olge tublid, pidage vastu ja elame veel!
VBH nimel ja teie teenistuses
Indrek