Juhataja
Seekord tahan kirjutada unistustest ja unistamisest selle heas tähenduses, lähtudes emotsioonidest, mis tekkisid Pariisis olümpiamänge vaadates ja kogedes.
Olin nooruses nn sportlane, tegin trenni ja õppisin TSIK’is (Tallinna Spordiinternaatkoolis), aga eks ma olin piisavalt andetu ja kõrgelt ei lennanud. Tagantjärele saan ka ise aru, et sel ajal puudus mul sisemine kihk ja kaunis unistus saada suureks sportlaseks, joosta staadionil Eesti lipuga, nii nagu see oli Erkki Noole ja arvatavasti paljude teiste suurte eesti sportlastega. Kohati sai trenni tehtud treeneri jaoks ning ikka selle sisemise eesmärgi puudumise tõttu. Ausalt öeldes ei rääkinud sel ajal keegi ei koolis ega kooliväliselt eesmärkidest või nende püstitamisest. Nüüd, olles ise suur eesmärkide püstitaja, saan ainult kurbusega tõdeda: kahju et see nii läks.
Küll aga suuremaks ja vanemaks saades oli üheks minu elu-unistuseks ikkagi olümpiale jõuda ning kasvõi pealtvaatajana tunnetada seda müstilist olümpiatunnet ja -aurat.
Täna võin öelda, et olümpiamängudel on käidud ja see eriline feeling sai ära tunnetatud. See oli võimas! Eesti sportlased, eesotsas kümnevõistlejatega, tegid selle sündmuse väga eriliseks. Aitäh neile selle eest! Üks minu unistus on täitunud.
Kunagisel Hansapangal oli slogan „Head unistused saavad teoks“. Koolitaja Peep Vain täiendas seda, et ainult siis, kui asud oma unistust ellu viima ehk tegutsema… Minu unistus sai teoks aga tänu heale sõbrale Tõnule. Aitäh! Elus peab olema häid sõpru, aga ka õnne. Ilma tegutsemiseta oma unistuse täitumist oodata on sama hea nagu selles anekdoodis, kus kalamees soovib, et kinnipüütud kuldkala temast lotomiljonäri teeks. Mitmeid kuid hiljem saab vihane kalamees kuldkala uuesti kätte ja nõuab, et miks kala teda siis lotomiljonäriks pole teinud. Selle peale vastab kala, et no ole pai ja osta selleks vähemalt üks lotopilet!
Aga olümpia on võimas spordipidu, kus on koos suur hulk rõõmsaid ja oma sportlastele kaasa elavaid inimesi. Tribüünil tervitavad sind ameeriklased, belglased, kohalikud prantslased, kes kõik imestavad, kuidas nii väikesest riigist nagu Eesti on kümnevõistluses osalemas korraga kolm sportlast? Selle küsimise peale õnnestus neile teha kiire lühikursus Eesti ajaloost ja okupatsioonist ning puutumata ei jäänud ka Ukrainas toimuv sõda. Räägitud sai kõigest. Olümpia on ka rõõmupidu ja tore oli näha rõõmsaid, naeratavaid inimesi. Soovin siinkohal ka kõigile teile rohkelt rõõmu ja naeratusi suvelõppu ning ka sügisesse.
Mõistagi on mul veel teisigi täitumata unistusi ja salasoove, mille peale mõelda. Osad neist on sellised, millest ei julge rääkida ja isegi tegutsemine nende suunas tundub esialgu kõhe. Aga oma hirmudest tuleb võitu saada. Ja eks ma annan kindlasti teada, kui uus unistus on realiseerunud tegelikkuseks.
Soovin, et teil kõigil oleks mitu unistust, mille poole püüelda, et igas päevas oleks hetk, kus leiate aega unistamiseks, aga samas teha ka väike samm oma unistuste täitumise poole.
Ilusat suve lõppu ja teguderohket sügist kõigile!
Indrek Sauga
Juba lapsena igatsesin tunnetada seda müstilist olümpiatunnet ja -aurat.