Seekord kirjutan lehele sissejuhatust taas lennukis, tagasiteel Suure Lombi tagant. Ameerikas kogetu pani mind mõtlema teeninduse ja inimestevaheliste suhete üle.
Teenindus ja siiras heasoovlikkus
Juhataja
Olles nüüd teist korda Ameerikas, jäi mulle kõige eredamalt meelde inimeste siiras abivalmidus ja heasoovlikkus. Kui varasemalt on Ameerikat iseloomustanud pealiskaudne keep smiling-suhtumine, siis seekord tundsin, et inimeste jaoks on aitamine loomulik ja südamest tulev. Eriti paistis see silma Floridas, kus suur osa elanikkonnast on hispaaniakeelsed sisserändajad või nende järeltulijad. See kogemus tuletas mulle meelde, kui oluline on ka meil VBHs olla avatud ja abivalmis – siiras hoolimine loob tõeliselt positiivse keskkonna.
Tehisintellekt ja inimsuhted
AI lööb laineid ja murrab meie ellu igal tasandil, kuid inimsuhted ja emotsioonid jäävad endiselt asendamatuks. Tehisaru võib küll anda meile rohkem aega, aga kuidas me seda kasutame? Kas pühendame selle oma tervisele, arengule ja teiste aitamisele? Või veedame hoopis ekraanide taga? Kui me ei kasuta vaba aega teadlikult, kas meil on seda üldse vaja?
Tulevik sõltub sellest, milliseid inimesi me oma järeltulijatest kasvatame. Kas õpetame neile hoolivust, heatahtlikkust ja leidlikkust? Kahjuks näeme maailmas ka vastupidist – vihkamise ja üleolekuga kasvatatud põlvkondi, kelle suhted teiste rahvaste ja inimeste vahel on täis pingeid. Õudusega mõtlen Venemaa laste ja järeltulevate põlvkondade peale, kus on levinud üleolevus ja vihkamine – põlvkondade pikkune vihkamine. Ilmselt võib seda oodata ka Ukraina inimeste poolt venelaste suhtes ja see saab olema põlvkondade pikkune. Kas me sellist tulevikku tahamegi?
Eestis on hea olla
Seekordne reis kinnitas taas, et Eestis on hea elada. Jah, elu võib olla raske, aga siin on võimalik leida tasakaalu – saame olla koos teistega, kuid meil on ka oma ruumi. Tõin selle mõtte esile ka oma Austria sõpradele, kes külastasid Muhu saart ja palusid midagi nende jaoks erilist: suitsusauna ja lõkkeõhtut. Austria meestuttav istus üksinda lõkke ääres, valas pisaraid ning kui küsisin: „Miks nii?“, vastas ta: „Indrek, viimast korda istusin lõkke ääres üksinda koos oma isaga, kui olin väike poiss, ja nüüd saan seda uuesti teha siin Eestis, sest Austrias sellist võimalust enam pole.“ Tõesti, seal kas ei tohi teha lõket või siis on suur seltskond lõkke ümber. Meie jaoks tavaline aga, kellegi jaoks hindamatu.
Eluiga, tervis ja liikumine
Eestis on rahvaarv languses, inimesi jääb vähemaks ja arsti juurde pääsemine muutub järjest keerulisemaks. Viimased statistilised andmed näitavad, et kuigi eluiga pikeneb, väheneb tervelt elatud aastate arv. Mida siis teha? Kõige lihtsam ja kättesaadavam viis oma tervise hoidmiseks on liikumine.Treeneritaustaga inimesena võin öelda, et kehakaalu reguleerimine on tegelikult lihtne – kui tarbid rohkem energiat kui kulutad, tõuseb kaal; kui kulutad rohkem kui tarbid, siis kaal langeb. See on nagu ettevõtte kasumiaruanne – tulud ja kulud peavad olema tasakaalus. Olen ise viimase kümne aasta jooksul kaalu tõstnud ja langetanud kokku 80 kg ning tean, et see on tehtav. Kui keegi vajab nõu, siis küsi julgelt!
Mõtted tulevikuks
Pensioniiga nihkub järjest kaugemale ja kindlustus muutub üha vajalikumaks. Kuid meie arengu suurimad pidurdajad ei ole välised tegurid, vaid meie enda hirm ja pessimism. Kui tahame elada kauem ja paremini, peame õppima andestama ja keskenduma positiivsele.
Mul on hea sõber Tõnu, kes oskab ka negatiivsetesse olukordadesse suhtuda mõistvalt – iga kaotus on õppetund, mitte lõpp. Selline mõtteviis aitab elus edasi liikuda ja hoida vaimu virgena.
Aga mis on üks märtsikuu ilma naistepäevata!? Teen siinjuures 8. märtsi puhul sügava kummarduse kõigile meie armsatele naistele – aitäh, et olete olemas! Elu ilma teieta ei ole elamist väärt.
VBH nimel ja teie teenistuses
Indrek