Tere austatud lehelugejad: kliendid, konkurendid ja head kaasteelised VBH-st.
Kuigi aasta on juba kaks kuud vana, soovin ikkagi kõigile head ja edukat jätkuvat aastat. Nagu tavaliselt, kirjutan oma juhtkirjas sellest, mis on vahepealse aja jooksul silma-kõrva jäänud ja mis mõtted on tekkinud. Seekord siis järgnevad mõtted.
VBH saab sel aastal 33-aastaseks.
Viimaste jõulude ajal käis VBH kollektiivil ja töötajate lastel külas jõuluvana, kes tõi välja hea mõtte, mida tahan teiega jagada. Nimelt tõi ta paralleeli jõulude ajal tähistatava Jeesuse sünni ja Jeesuse 33-eluaastal toimunud sündmustega. Jeesusega juhtus nii, et 33-aastaselt löödi ta risti. Mina ise loodan, et VBH-ga nii halvasti ei lähe ja saame vaatamata keerulistele majanduslikele kui ka poliitilistele olukordadele ikka hakkama, ellujäämisest rääkimata.
Küll aga suutis Jeesus 33-aasta vanuselt kõndida üle vee! Seda võib tõlgendada kui endasse uskumist ja võimatuna näiva reaalsuseks tegemist. Võtan siin abiks Ameerika presidendi abikaasa Anna Eleanor Roosevelti öeldud mõtte: “Sa pead tegema seda, mida sa enda arvates ei suuda teha!” Loodan väga, et kõik VBH töötajad ja kogu VBH tervikuna jõuab 2026.aastal uuele, seninägematule tasemele.
Saades sel aastal 33-aastaseks on hea meel, et oleme suutnud säilitada ikka õppimisvõime ja soovi areneda, aga samas oleme jõudnud ka tasemele, kus julgeme ja soovime kaasa aidata erinevate valdkondade arengusse, andes enda teadmisi ja kogemusi edasi. Siia sobib Ülo Vooglaiu mõte elukestvast õppest: seni oled noor kuni soovid areneda ja õppida.
Selle aasta veebruaris astusime Mööblitootjate Liidu liikmeks. Sooviks seda tehes, oli edasi anda mööblitootjatele teadmisi ja praktilisi oskusi, jagada mõtteid arengutest mööblitööstuses, rääkida kaasa kutsehariduse teemadel ja veelkord meelde tuletada mööblitootjatele, et lahustibaasiliste viimistlustoodete aeg on kohe otsa lõppemas. Meie kolleegid Janno Liiva ja Rasmus Kurrik on mõnel liidu koosolekul osalemisega selgeks saanud, et puiduviimistluse kutsehariduses on lood ikka päris kehvasti. (Isegi nii kehvasti, et noored ei teagi, mis eriala inimene on või mis tööd teeb tisler; arvati, et ehk midagi tissidega seoses 
). Eelviimast Eesti Ekspressi lugedes sain selgeks, et kutsehariduse tase ja ka maine on üleriigiliselt kehv ja kahjuks tundub, et tunneli lõpust valgust ei paista. Tootjatega vesteldes sai selgeks, et nad kasvatavad omale järelkasvu ise, kuigi viimistlejaid, CNC-operaatoreid ja muid erialasid võiks ju koolitada kutsekoolis. Kahjuks selgus, et seda tehakse pigem paberil ja linnukese saamise tasemel.
Tahan teiega jagada ka oma viimase suusasõidu ajal mõeldud arusaamist minevikust, olevikust ja tulevikust.
Minevik on möödanik, mida me muuta ei saa. See on olnud ja las see olla, ära nuta ega igatse taga seda, mida enam muuta ei saa. Tulevik on ees, aga milline see on? Kas helge, hea, rahuldav või erakordne – see sõltub meist endist. Seda ei ole kelleltki teiselt kui endalt nõuda. Enamus tulemusi tuleb ikka järjepideva tööga, aga õnne peab ka veidi olema. Hetke ja olevikku tasub nautida praegu kui see on nautimist väärt. Lugesin üht uuringu kokkuvõtet, kus tuuakse välja, et eestlased ei oska / ei taha/ ei julge rõõmustada/ tähistada saavutusi ja kordaminekuid! Miks? Eks tuleb siin vastust otsida eesti vanasõnadest: ära hõiska enne õhtut! pill tuleb pika ilu peale jt.
Miks on nii, et soomlased on üks õnnelikumaid rahvaid Euroopas, samas on Soomes suurm suitsiidide arv elanikkonna kohta? Täna on ka Soomes kõige suurem tööpuudus, samas kui inimese leidmine, kes päriselt tahab tööd teha, mitte ainult tööl käia, on aina raskem. Viimane uuring Saksamaal näitas, et juba 60% elanikkonnast saab aru, et sellist heaolu ühiskonda ei ole võimalik enam nii jätkata. Loodan, et Eestis sellist jama ei tule.
Miks on inimesed õnnelikud Kuubal ja Filipiinidel? Kuubal käies sai selgeks, et nad ei tea, et on võimalik ka teistmoodi elada, neile piisab kui päike paistab, salsa-muusika mängib, tantsida saab ja rummi on ka, siis polegi ju tegelikult palju muud vaja.
Üks mõte veel, mis on mind selle aja jooksul kõnetanud ja seda ka valusalt, on stress, depressioon, läbipõlemine ja suitsiid. Kas see on hiiliv haigus või häire, mis väga paljusid seestpoolt närib kuni murdumiseni? Ühe rohkem noori ja ka täiskasvanuid on seda põdenud ja põdemas. Varem pidasin seda kohati ka nn moehaiguseks, eriti just Soomes, pidades silmas heaolu ühiskonda. Aga nüüd kaotasin ise hea tuttava suitsiidiohvrina ja see pani mind tõsiselt mõtlema. Tahan siinkohal kõigile südamele panna, et hoidke ennast ja oma lähedasi. Märgake ja aidake ka oma kolleege, kui näete, et miski on pahasti. Ärge kartke abi otsida ja pakkuda!
Sellest kurvast sündmusest kuuldes kirjutasin lennukis alljärgnevad read:
Igal ühel meist on üheotsapilet. Kasutage seda õigesse sihtkohta jõudmiseks ja pidage meeles, et alati pole varem kohale saabumine õige otsus, sest sellesse jaama võib ka hilineda. Tähtis on kohale jõuda rahuloluga hinges. Hüvasti taeva piiril, olgu sinu lend uutes kõrgustes lihtsam kui siin maa peal…
Aasta on aktiivselt alanud ja varsti tähistame naistepäeva. Kes veel seda teinud ei ole, neil on viimane aeg sihte ja eesmärke seada. Kas sul on need tehtud ja sõnastatud? Ära karda neid kirja panna!
Siinkohal soovin kõigile naislugejatele head peagi saabuvat naistepäeva!
Olgem õnnelikud, tänage oma vanemaid, lähedasi ja kõige kõrgemat, et olete terved ja Eesti on vaba.
Elagu Eesti ja palju aastaid! 🇪🇪
Tulihobuse aasta algas 17.02.! Soovin kõigile VBH inimestele, klientidele ja koostööpartneritele uut sädet 2026 aastasse!
