Elister OÜ on tööstuslike viimistluslahenduste jaoks vajalike seadmete ja süsteemide pakkuja. Sel korral on rõõm teile, armsad lugejad, tutvustada lähemalt Elister OÜ vedurit, Indrek Esterit.
Palun räägi veidi iseendast ja oma teekonnast Elisteri juhiks.
Olen tänaseks veerand sajandit liikunud nende inimeste keskel, kes Eestimaal meie ehk Elisteri kliendid on. Alguses olin lihtne hooldustehnik — käed mustad, silmad lahti ja iga päev midagi uut õppimas. Sealt edasi viis tee müügitöö juurde ning aastatega on sellest kasvanud välja praegune roll, kus koos paarimehe Andero Oloneniga veame üht ägedat ettevõtet nimega Elister OÜ.
Nii on tänane päev mitmekihiline: lisaks müügitööle hoolitsen ka ettevõtte üldise käekäigu eest, ja mis mulle eriti südamelähedane on, pakun noorematele põnevaid töökogemusi ja võimalust selles valdkonnas oma tee leida. See viimane on minu jaoks puhas nauding!
Kas tööstussektoris on täna olla lihtne või keeruline?
Tööstussektoris on täna ennekõike huvitav. Omal ajal olid asjad teisiti — tehnoloogiad lihtsamad ja õppimine käis tihti käsikäes klientidega. Nooremana vaatasin kõrvalt neid, kes valdkonna profid olid ja tundsin kerget kadedust.
Täna on roll teine: meilt oodatakse teenäitaja pilku ja lahenduste pakkujat. Klient ei tule enam lihtsalt küsimusega, vaid loodab, et oskame ideed välja pakkuda ja õige suuna kätte juhatada.
Eriti hea tunne on tajuda, et Elisteri tuntakse ka seal, kus me ise klientidega veel kohtunud ei ole. Piisavalt on ette tulnud olukordi, kus proovin oma tausta tutvustada ja saan vastuseks: „Oleme teist kuulnud küll — kõige olulisem on, et te saaksite meilt õige lähteinfo.” Sellised hetked teevad rõõmu ja kõlavad päris siira komplimendina.
Milline on Sinu nägemus tööstuslike viimistluslahenduste valdkonnast? Mis on eelised ja nõrkused rahvusvahelisel tasandil? Kui tugev on valdkonna kodumaine konkurents?
Elister puutub kokku paljude valdkondadega — ühe kitsa teemaga Eestis lihtsalt ära ei ela. Just seetõttu näen igapäevaselt lähedalt, kui palju meie kliendid, tootmis- ja tööstusettevõtted, pingutavad selle nimel, et rahvusvahelisel turul läbi lüüa.
Üks ettevõtte arendusinimene sõnastas selle hiljuti väga tabavalt: kümme aastat tagasi õnnestus erinevate investeeringutega kokku hoida 15–30 protsenti, täna aga oleme staadiumis, kus iga kokkuhoitud protsent on oluline ja aitab ettevõttel rahvusvahelisel turul end kehtestada. See lause iseloomustab hästi seda, kui tihedaks on konkurents muutunud.
Elisteri enda tegevus toimub valdavalt Eesti pinnal — õnneks on siingi tegemist kuhjaga. Väljaspool kodumaad teeme tööd projektipõhiselt: oleme toimetanud kõikides lähiriikides: Soomes, Rootsis, Taanis, Poolas — ning käinud ka Sloveenias ja Belgias. Lisaks oleme appi läinud oma tarnijatele, kui neil on ette tulnud suuremaid paigalduste väljakutseid. Meile see meeldib — selline töö on hea kool ja avardab pidevalt vaadet.
Kodumaisest konkurentsist rääkides võime mitmes valdkonnas end teerajajana tunda. Näeme, kuidas konkurendid meie tehtut kopeerivad — ja kehva asja ju keegi kopeerida ei viitsi.
Kas sul on eeskujusid, keda järgid?
Ausalt öeldes ei oska ma välja tuua ühte konkreetset inimest, keda jälgiksin. Pigem hoian silma peal ettevõtetel — nii Eestis kui ka välismaal — ja ammutan sealt mõtteid ja inspiratsiooni. Kõige enam elan aga kaasa sellele, kuidas Eestis kutsehariduse nimel pingutatase. On suur rõõm, et tehakse tööd selle nimel, et noored huvituksid hea hariduse omandamisest ja näeksid neid võimalusi, mis selles valdkonnas avanevad.
Tööstusel on Eesti majanduses väga oluline roll ning hea meel on tõdeda, et ka valitsus näib seda tasapisi tähele panevat. Eks näeb, kuhu see lõpuks välja jõuab, aga liikumine on igatahes õiges suunas.
Kuhu näed hetkel oma valdkonnas trende suundumas? Millised on kohalikud, millised aga globaalsed trendid?
See on tegelikult äge küsimus, sest makogu aeg üllatun mõne uue tehnoloogilise sammu, vidina või lahenduse üle ja mõtlen endamisi — mis küll järgmiseks tuleb? Üldine vastus on aga üsna selge: robotiseerimine, automatiseerimine ning üha enam ka tehisintellekti rakendamine. Ja seda nii masinates endis kui ka tootmisprotsessides laiemalt.
Robotiseerimine on eriti aktuaalne kodumaisel turul, kuna kvalifitseeritud tööjõudu napib. See annab võimaluse saavutada sama või suurem tootlikkus väiksema arvu inimestega.
Üks lihtne näide hiljutiselt viimistlusautomaadi esitluselt: kui pinnal tekivad probleemid, saab operaator esitada küsimuse otse oma juhtpaneelilt — tehisintellekt analüüsib olukorra ja annab juhised, kuidas vea allikani jõuda. Tänase päeva seisuga ei pruugi see lahendus veel sajaprotsendiliselt iga probleemi kohe lahendada, kuid kindel on üks asi: inimene, kes alles alustab oma teekonda masina taga, saab tunda end tänu sellele oluliselt turvalisemalt.
Tehisintellekt on jõudnud ka meie endi igapäevatöösse. Elisteris kasutame joonestustarkvara SolidWorks, kuna kõik joonised valmivad meil 3D-keskkonnas. Tänaseks oleme võtnud tehisintellekti appi tootmisjooniste väljatrükkide koostamisel — tegevus, mis varem võttis tunde, saab nüüd valmis mõne minutiga ja tihti ka korrektsemalt kui käsitsi tehtuna.
Usun, et just tehisintellekt mõjutab lähiaastatel kõige enam seda, kuhu tootmiseks loodud tehnoloogia liigub — ja loomulikult ka tootmisprotsesse endid. Millest tunned kõige rohkem oma vadlkonnas puudust? Mille üle tunned uhkust?
Uhkust tunnen selle üle, et oleme paarimehega suutnud üles ehitada kuradima vahva ettevõtte. Meid usaldatakse — nii kliendid kui partnerid pakuvad meile võimalusi ja see usaldus on midagi, mida ei saa võtta iial enesestmõistetavana.
Sama palju rõõmu pakub vaadata, kuidas meie töötajad naudivad seda, mida ja kuidas nad teha saavad. Meie jaoks on oluline, et ka neil läheks hästi ning et neil oleks alati võimalus sõna sekka öelda. Meile on öeldud, et hellitame töötajaid ära — aga eks iga pere hoiab oma liikmeid parimal moel.
Puudust tunnen kõige rohkem ajast. Mida edasi, seda enam märkan, et tahaks jõuda ära lahendada kõik need asjad, millele on idee ja mõte juba olemas — lihtsalt aega selleks alati ei jagu.
Mida pead enda kõige suuremaks õnnestumiseks?
Vau, siin ei oskagi kohe vastata… Aga tööalaselt äkki ongi see, et saan oma tööd osaliselt hobiks nimetada? See on midagi, mida päris paljud endale lubada ei saa — ja kui sellest mõtlema hakata, siis tegelikult ongi see üks suurimaid õnnestumisi, mida elus saavutada võib.
Kas tunned, et AI mõjutab mingil viisil mõjutab ka sinu valkonda? Kas tegu on hea või halva kogemusega?
Kasutan tehisintellekti ise päris intensiivselt — nii enese harimisel erinevate maailma teemade osas kui ka igapäevatöös. Üha enam märkan, et tuttav kõnekäänd „guugelda järele” on tasapisi asendumas uuega: „vaata, mis AI vastab.”
See trend on minu meelest seni positiivne, kuni inimene ise kaasa mõtleb. Kui aga AI-st saab pelgalt vastuste automaat ning toimub ainult „copy-paste” ilma süvenemata, siis on mõju paratamatult negatiivne. Tööriist ise on suurepärane — kõik sõltub sellest, kuidas seda kasutada.
Kuidas tarneahelates süvenev ebakindlus mõjutab Elisteri? Kas see on tööd juurde toonud?
Tarneahelate muutumine võib kindlasti anda mõnele tootjale võimaluse end tõestada, kuid otseselt ei julgeks ma sellist seost veel välja tuua. Pigem on muus maailmas toimuv mõjutamas toodete saadavust ja hinnastust ning selle tegelik mõju võib hakata avalduma alles lähiajal. Elister on suures osas projektide teostaja ning hinnad arvestame välja hetkeseisu järgi. Seetõttu mõjutab see ebakindlus pigem ostjat – eriti olukordades, kus otsuseid oleks võinud teha varem. Samas on ka tellijate poolel sama ebakindlus, ning see on paraku tänase aja paratamatus, millega tuleb arvestada.
Kas oled endale seadnud ka mingeid pikemaajalisi eesmärke? On Sul unistusi, mis ootavad realiseerimist?
Eks meil kõigil on mingid eesmärgid, mille poole püüelda, ja unistused, mis ootavad täitumist.
Pikemaajaliselt soovime olla oma klientidele tugev ja suurema võimekusega partner ning hoida tellimuste portfellis piisavalt pikalt ette nähtud tööd. Samas ei tasu sellele liigselt toetuda — elu õpetab, et asjad muutuvad.
Unistusi on tegelikult kahesuguseid.
Üks neist on suurem visioon Elisterist endast — milline see ettevõte ühel päeval olla võiks. Teine on isiklikum: tahaksime paarimehega kunagi võtta pigem mentori rolli ja lasta noorematel end tõestada. Anda neile ruumi, võimalusi ja usku, et nemad selle ettevõtte järgmistesse aastatesse edasi viivad.
Kuidas sa vabaned tekkinud tööpingetest? Mis või kes aitab sul ennast laadida?
Perega koos veedetud hetked. Pean tunnistama, et ka siin tunnen ajapuudust.
Lisaks olen üks neid „kileviinereid”, kellest ajakirjandus aeg-ajalt kirjutab — need, kelle pärast autojuhid ja ratturid ühist keelt ei leia ning kelle ümber lõputult vaieldakse, kus täpselt sõitma peaks. Lamellrehv või naelrehv? Ka selle üle võib pikalt arutleda. Aga just see hoiab mu mõtted puhtana. Maanteel sõites saan rahulikult päeva jooksul kogunenud mõtted läbi mõelda ja nii mõnigi lahendus on tulnud just sellel hetkel, kui kilomeetreid kerin. Metsarajal on lugu hoopis teine. Kuna mulle meeldivad tehnilised rajad, siis seal pole ajus enam ruumi millegi muu jaoks peale selle, kuidas püsti jääda. Täielik reset — mitte ühtegi muud mõtet!
Samas on andnud mu hobi võimaluse palju reisida ning tutvuda väga toredate inimestega, kellest paljud on ka mu kliendid.
Mida sa tahaksid öelda meie praegusele valitsusele? Kas pead Eesti ettevõtluskeskkonda heaks?
Pean kohe alguses täpsustama, et järgnev on minu isiklik arvamus, mitte tõde lõplikus tähenduses. Mulle tundub, et kunagi mõtlesid poliitikud rohkem ühise eesmärgi peale — täna aga jääb mulje, et tegutsetakse pigem võimu nimel.
Kohati on tunne, et osa otsustajatest ei tea äritegevusest ja sellest, kust riigi raha tegelikult tuleb, ainult pisut. Usaldusväärsuse on poliitikud minu meelest viimasel ajal üsna suurel määral maha mänginud, ning need vähesed asjalikud, kes seal toimetavad, jäävad sageli teiste hääle alla.
Samas on rõõm tõdeda, et viimasel ajal on ettevõtete muresid hakatud rohkem kuulama. Loodan väga, et need mured leiavad valitsuses ka päriselt kõlapinda — uskuma peab.
Tahaks jutu kokku võtta millegi lõbusaga – äkki meenub Sulle intervjuu lõpetuseks mõni koomiline episood või anekdoot, mis sektorit iseloomustab?
Üks lugu meenub kohe. Aastaid tagasi tegime ühes ettevõttes pumbatesti — testimiseks kasutasime kollast värvi. Kõik sujus ideaalselt ning testi vaatama tulid kohale ka kontoris viibinud omanikud. Üks neist sai teemast väga huvitatuks ja otsustas viimistluspumpa lähemalt uurida.
Nägin, et tema käsi hakkab püstolit haarama, ja tahtsin juba hüüda, et surve on veel sees — aga oli hilja. Püstolist paiskus välja kena kollane värvijuga, mis pihustas tema kõrval seisva kolleegi ülevalt alla kollaseks.
Pole vaja vist eraldi mainida, et seekord jäi tehing sõlmimata…
