Sel korral andis nõusoleku muhedaks suviseks intervjuuks Haapsalu Uksetehase pikaaegne arendusdirektor Rene Serg, kellele võib julgelt anda tiitli uksetööstuse grand old man.
Palun räägi meile, kuidas sa üldse sattusid “tootvale tööle”, “päris asju tegema” ja miks ei saanud sinust arsti, kosmonauti, politseinikku või muud ametnikku?
Minu koolitee algas 1970-ndal aastal tollases Tallinna 7.keskkoolis (praegune Tallinna Inglise Kolledž), mis tegutses aadressil Hariduse tn 3, kus praegu tegutseb Tallinna Prantsuse Lütseum.
Soolisest võrdõiguslikkusest polnud toona juttugi, meid nimetati hellitavalt klassikomplektiks, mis koosnes 24-st klassiõest ja 12-st klassivennast, kellest kõigist kasvasid lugupeetud ja asised inimesed.
Algklassides sai tõepoolest õpetajale väljendatud oma tahtmist saada kosmonaudiks, see amet tundus kuidagi respektaabel. Õnneks suri see unistus vaikselt üksindusse.
Lõpuklassides meeldis mulle kuulata muusikat ja sehkendada vinüülplaatidega (seda meeldib mulle teha seniajani) ning siis kangastus ühe võimaliku elukutse valikuna õppida raadioelektroonikat, kuid kuigi füüsika oli mul lõputunnistusel hinnatud “väga heaks”, ei tundnud ma sisemiselt ennast selles aines kindlalt. Jalad olid rohkem maas keemias ja bioloogias, sealt siis küpses otsus astuda keemiateaduskonda ja õppida puidutöötlemise tehnoloogiat.
Lõpetasin TPI (tänane TalTech) tehnoloogiainseneri diplomiga 1986-ndal aastal. Kooli valikul ei olnud kahtlustki, sest sel ajal läks enamik poisse TPI-sse ja tüdrukud enamjaolt TRÜ-sse (tänane Tartu Ülikool). Kuna mängisin tol ajal ka aktiivselt korvpalli ja TPI-s oli üsnagi arvestatav meeskond, (kellega tulime hiljem 1984-1985 Eesti meistriks), siis oli ka see kõrgkooli valikul minu jaoks määravaks faktoriks.
Kas sinu töömehepõlv algas kohe Haapsalu Uksetehasega?
Esimesed neli töömehe aastat olin ametis uhke nimega mööblivabrikus TTMTK Standard, (mis lahtiseletatuna tähendab Tallinna Teaduslik Mööblitootmiskoondis) meistri, eksperimentaaltsehhi juhataja asetäitja ja pehmemööbli vabriku direktorina. Ettevõte oli tõepoolest tolleaegsel tööstusmaastikul tuntud oma kvaliteetse toodangu ja innovaatilisuse poolest.
Eksperimentaaltsehhi vanadelt tisleritelt ja sadulseppadelt sain edaspidiseks eluks kaasa hindamatuid knihve.
Kuidas sa Haapsalu Uksetehasesse sattusid, mis sa seal tegid ja aastate jooksul korda saatsid?
Haapsalusse sattusin tolleaegse Haapsalu KEK´i juhataja Koit Uusi kutsel, kellele oli mind soovitanud KEK´i pearaamatupidaja Aare Sosaar, kellega olin saanud tuttavaks EÜE Väinamere regiooni komandörina töötades 1986 aastal. Kuna minu vanavanemad ja abikaasa olid Haapsalus, siis ei olnud otsuse tegemine raske.
Minu esimene tööpäev projektijuhina Haapsalu KEK-is oli 17.septembril 1990. Millist projekti ma juhtima pidin, sellest ei saanud ma paar kuud midagi aru. Ostsin raudteejaama ajalehekioskist kokku kõik ristsõnad ja lahendasin ajaviiteks neid.
Minu esimene suurem töö oli eksperimentaaltsehhi, mis asus Uuemõisa lossi ühes tiivas, viimistlusruumi väljatõmbesüsteemi ringiehitamine. Aga ajad olid juba muutumas ning eksperimentaaltsehhi juhataja asetäitja Ago Soomrega sai hakatud läbi sõeluma erinevaid projekte alates pildiraami liistude ja kušettide tootmisest kuni kirstudeni välja. Ühe tammepuidust kirstu panime VAZ 2109 katusele ja põrutasime M/S Georg Otsa nimelise reisiparvlaevaga Soome ärikohtumisele.
Haapsalu KEK oli Uuemõisa rajamas uut tootmiskompleksi ja parimana tundus meile alustada seal uute ja kaasaegsete siseuste tootmist. Uksetehase AS äriühinguna sai registreeritud 11.05.1991.
Esialgu, uue tehasekompleksi valmimiseni 1993.aastal, jätkasime tööd mõisahoone kahel korrusel, ametinimetuseks oli mul nüüdsest tootmisdirektor. Firma kasvades liikusin arendusdirektori ametikohale, kus töötasin kuni detsembrini 2025.
Alustasime Uksetehases 20-ne mehega nö. nullist ja kasvasime regiooni üheks tuntuimaks puituste tootjaks aastakäibega 16 miljonit eurot, millest ligi pool moodustab eksport ja kus täna töötab umbes 170 inimest.
Minutid on teinekord pikad, kuid aastad mööduvad ju kiirelt…
Mida kordasaadetust eriti soojalt meenutad?
Kõige soojemad mälestused on mul Uksetehase meeskonnast ja selle koostöövaimust ning entusiasmist. Olime kui üks suur pere, kui vaja, sai tööle mindud ka otse jõululauast, laupäevast-pühapäevast rääkimata.
Mis üldpilt on sul kodumaisest ukse-aknatootmisest ja kuidas see on tänaseks muutunud võrreldes 90-ndatega?
Võrreldes 90-ndatega on puituste ja -akende tehnoloogiline kett läinud tunduvalt lühemaks. Enam ei alustata saematerjali virnastamisest, kuivatamisest, defektide väljalõikamisest, sõrmtappimisest jne. Turul on piisavalt komponentide ja ka pooltoodete valmistajaid, kes on võimelised tarnima sulle just sellise kvaliteediga toote või komponendi nagu vaja.
Kuhu Euroopa ja maailma ukse-aknatööstus suundumas on?
Nii ukse- kui aknatootmine liigub “batch 1” suunas, st. et tehas või masin valmistab ühekordselt täpselt ühe toote vastavalt kliendi erisoovile sisuliselt masstootmise hinnaga.
Koos tootmises olevate detailide kiibistamise ja intelligentsete vahe-ladudega on igal ajahetkel olemas reaalajas ülevaade, millises tootmise faasis mingi tellimuse detailid parasjagu on.
Uuema asjana on aknatootmises puit-alumiiniumakende kõrvale tulnud ka puit-puitaken, kus akende nähtavas ja ilmastiku meelevallas olevas väliskihis kasutatakse accoyat (atsetüleeritud okaspuit). Need detailid profileeritakse, tapitakse, koostatakse ning viimistletakse ja kinnitatakse akende pinnale spetsiaalsete kinnititega peale klaasimist, analoogselt alumiiniumakendega.
Millised on sinu ettepanekud VBH-sugustele tarnefirmadele? Mida me võiks paremini teha?
VBH Estonia on olnud aastakümneid meie vankumatu tagala, kust olen saanud infot uute toodete ja materjalide kohta ja asjatundlikku tehnilist tuge, soovin kogu tiimile jaksu ja ikka teravat silma!
Kas sul on hobisid, millega oma vaba aega sisustad?
Hobid? Minu hobiks on vinüülplaatide kogumine ja kuulamine (vana armastus juba kooliajast), akustilised näppepillid (mängin kitarri ja dobrot) ja rattasõit.
