Suitsueemaldusest ja ohutusest, õigel ajal toimiv B300 suitsuluuk on ohutum kui suletuks jääv B600

Eesti projekteerimispraktikas kasutatakse sageli, et mitte öelda enamast, B600, suitsueemaldusluuke käivitustasemega 2. B300 suitsuluuke tohib kasutada väga väikse põlemiskoormusega hoonetes või käivitustasemega 3 ja 4. Minu hinnagul on see sobimatu nii ohutusfilosoofia seisukohast kui ka standarditest lähtuvatest vasturääkivustest.

Suitsutõrje esmane eesmärk on Eesti standard EVS 919 järgi ohutu evakuatsiooni tagamine. Sellele järgneb päästemeeskonna kustutustoimingute toetamine ning alles kolmandana vara kaitsmine. Sellest järjestusest peaks lähtuma ka suitsueemalduse projekteerimine: kõigepealt tuleb küsida, kas ja millal luuk tulekahju korral avaneb, ning alles seejärel, millisele temperatuurile ta vastu peab.
 
Mis tähendab B300 / B600 ja käivitustase?
B300/B600 tähendavad vastavalt 300°C ja 600°C kuumakindlusega suitsueemaldusluuke.
See pole aga kõik – katsestandard EN 12101-2 näeb ette, et luuke katsetatakse nendel temperatuuridel 30 minutit ning luugid avatakse juba 5. minutil. 
 
Käivitustasemeid (kuidas ja millal luugid avatakse) on suitsueemaldusel võimalik neli:
tase 1: käsitsi
tase 2: käsitsi mehaanilise või elektriajamiga
tase 3: automaatne
   – suitsueemaldamine: automaatne
   – õhu kompenseerimine: käsitsi
tase 4: täisautomaatne
Käivitustase 2 tähendab, et inimene, hoone töötaja või hiljem tuletõrjuja, peab otsustama ja tegutsema – vajutama nuppu, et avada suitsueemaldusluugid – süsteem ei rakendu tulekahjuhäirest automaatselt, vaid ootab inimese käsku.

Nagu katse ajajoonest näha, siis kuidas luuk peale 5. minutit käitub ning kas üldse enam avaneda suudab, ei katsetata. Kui veel, näiteks üks polükarbonaadist kuppel (kõige levinum), mitme suitsueemaldusluugiga süsteemis, peaks pikalt kuumas oleku tõttu sisse vajuma, hakkavad suitsu- ja õhuvooldu käituma hoopis erinevalt kui projekteerija ette nägi. Polükarbonaat muutub pehmemaks juba <200°C juures, kui see kuppel peaks pikemat aega olema 600° juures, ei saa enam eeldada, et see alles jääb.
Ehk siis – 600 kraadini ei tohiks suits luugi all tegelikult jõudagi. Suitsuluukide eesmärk on suitsu ja kuumust välja juhtida. 600°C loetakse juba ka isesüttimise (Flashover) temperatuuriks – temperatuur, kus kogu ruumis olev plahvatab korraga põlema.

EN 12101-2 märgib tõesti ära, et erijuhtudel võib kasutada ka automaatse signaalita (käivitustase 2) luuke.
Kuidas kõikidest Eesti hoonetest said erilised juhud, ei oska mina öelda.

Kõige veidram selle loo juures on, et väga tihti kuuleb väiteid, et kuskil tingimata peab olema käivitustase 2 ja B600 luuk – käivitustase 3 ja 4 B300 luukidega nagu ei tohikski kasutada. Tuleb see süsteemide või standardite valesti mõistmisest, mingitest vanadest päästeameti nõuetest hoopis muudes tingimustes või millestki hoopis muust – tänaseks on see igatahes iganenud. Kõik, k.a. suitsuandurid on ammu ühendatud kesksesse juhtimissüsteemi. Korrektselt toimiva suitsueemaldussüsteemi ei ole raske.

Kas eesmärk on saada paberil kõrgema klassiga suitsuluuk või tulekahjus tegelikult töötav suitsutõrjesüsteem?
Kas firma töötaja tohib lõunale ja õhtul koju minna, kui tema tööülesannete hulgas on vajadusel suitsueemaldusluukide avamine?
Kas valehäire korral märjaks saav karp on olulisem kui inimeste evakuatsioon tegeliku ohu korral?

Siim Teppand

Siim Teppand
Tootejuht