Koolihariduse ajaloost Eestis

Inimeste kooselu ühiskonnas eeldab kokkuleppeid selle kohta, kuidas elatakse, kuidas elatist hangitakse ning mida ja kuidas õpitakse. Peamiseks mehhanismiks, mille abil kultuuri edasi antakse ja levitatakse, ongi haridus selle sõna kõige laiemas mõistes. Haridus annab inimestele vahendi osalemiseks kultuuris ja seda kandvas ühiskonnas. Tõsiasi, et Eesti kultuur ja rahvas tänapäeval veel alles on, tundub olevat pigem ime kui ajalooline paratamatus. Ajaloolaste arvates oli eestlasi 12.–13. sajandi piiril, kui ristisõdijad Eestimaa allutasid, ligikaudu 200 000, 17. sajandi algul oli eestlaste arv sõdade ja katkulainete tagajärjel langenud koguni 100 000 inimeseni. Kuid ka demograafilises mõttes parimatel aegadel pole eestlasi kunagi olnud üle ühe miljoni. Säärase väikerahva jaoks, kes suurte kultuuride ja riigivõimude piirialal elab, pole püsimajäämine kunagi garanteeritud. Eestlased on läbi ajaloo pidanud paindlikult ellujäämis- ja uuenemisstrateegiaid rakendama ning haridusel on neis protsessides olnud oma roll.

Kui hariduse all mõelda tarkuse edasiandmist põlvest põlve, siis on eesti nagu kõikide rahvaste haridus sama vana kui rahvas ise. Juba I aastatuhandel tegeles siinne rahvas meresõidu ja maaharimisega, mis annab tunnistust selleks vajalikust mõttekultuurist ja oskustest. Ja nagu teistelgi ümberkaudsetel rahvastel oli eestlastel juba toona oma rahvausund, kombed, laulud, tabud ning muud pärimused. Ka siis, kui eestlasteni jõudsid võõrast päritolu uskumused, ideed, eluhoiakud jne, ei katkenud ometigi rahvalooming. Arhailise kultuurituumana, mis mõistagi on sajandite vältel teisenenud, on eestlaste rahvapärimus elavana säilinud vähemalt kuni 20. sajandi alguseni.
Hariduse kui formaalse institutsiooni ajalugu, mida tähistab kooli teke, algas Eestis 13. sajandil pärast Eestimaa vallutamist saksa ja taani feodaalide poolt ristisõdade käigus. Esimesed koolid asutati kiiresti arenevatesse linnadesse ehitatud peakirikute ja kloostrite juurde. Nende ülesandeks oli anda haridust tulevastele vaimulikele. Ent paralleelselt vaimulike harimisega toimus rahva harimine ka katoliku missa kaudu. Kloostrite ja kloostrikoolide tegevuse tulemusena imbus eestlaste kultuuripilti muinasajaga võrreldes hoopis teistsugune mõtteviis. Eriti tähelepanuvääriv on dominiiklaste kloostri asutamine 1229. aastal ning kloostrikooli rajamine 15 aastat hiljem. On teada, et munkade hulgas oli ka eestlasi, samuti peeti kloostri kirikus aeg-ajalt eestikeelseid jumalateenistusi. Laiemalt aga mõjutasid eestlaste vaimuelu kloostris õpetust saanud kerjusmungad, kes liikusid rahva hulgas ringi, levitades eesti keeles katoliku usku, aga ka ilmalikus elus kasulikke teadmisi.
Vajalike käsitööoskuste andmine linnakäsitöölistele, kelledest paljud olid võrsunud eesti talupoegade seast, toimus tsunftikorra üldraamistikus (õpipoiss-sell-meister). Ent juba 16. sajandi algul õpetati tulevastele käsitöömeistritele ning kaupmeestele ka lugemist ning kirjutamist. Põlisrahva suuremaid hulki kooliharidus esialgu ei puudutanud. Ajaloolaste hinnanguil jäi eestlaste enesetunnetus keskajal oma keele-, olme- ja kommetekeskseks, mis erinesid väga tugevalt võõraste sissetungijate omadest. Põlisrahva haridustase hakkab oluliselt “tõusma” alles pärast reformatsiooni. Luterlus nõudis emakeelse jumalasõna jõudmist igaüheni ja seega vajas ta ka rahvakoole, kus nii kirja- kui jumalasõna õppida ja õpetada. Seega pani reformatsioon aluse süsteemsele ja põlisrahvakeelsele kooliharidusele.
Reformatsiooniideed jõudsid Baltimaadele üllatavalt kiiresti. Juba mõned aastad pärast 31. oktoobri sündmusi 1517. aastal, kui Martin Luther tegi Wittenbergis teatavaks oma 95 kuulsat teesi, peeti luterlikke jutlusi ka Eesti linnades. Eestvedajaks oli linn, aadelkond jäi esialgu suures osas katoliiklikuks. Vastureformatsiooni, mis hõlmas küll ainult Lõuna-Eestit, keskuseks sai Tartu. Seal avati 1583. aastal jesuiitide poolt Eesti esimene gümnaasium. Rootsi krooni alla läinud Põhja-Eestis aga leidsid järjest laiema leviku reformatsiooniideed.

17. sajandi esimese veerandi lõpuks oli Rootsi allutanud kogu Mandri-Eesti, mis tähendas ka kiriku- ja koolikorralduse sättimist Rootsi mudeli järgi. Rootsi võimu eestvedamisel avati 1630 Tartus ja 1631 Tallinnas akadeemilised gümnaasiumid, 1632. aastal loodi Tartu ülikool. Talurahva lugemaõpetamisega hakkas riigikirik tegelema 17. sajandi teisel kolmandikul. 1684–1688 töötas Tartu lähistel esimene kihelkondadele koolmeistreid ettevalmistav Forseliuse seminar, mis toetus Lääne-Euroopas levinud looduspärasuse ja ratsionalismi põhimõtetele.

18. sajandi algul langes Eesti Põhjasõja tagajärjel Vene võimu alla. Sõda ja sellele järgnenud katk viisid rahva väljasuremise äärele. Mõistagi ei saanud selliste olude juures kõnelda hariduse edenemisest. Kuid siiski hakkas uue võimu all arenema kutseharidus, mis teenis Venemaa sõjalisi ja tööstuslikke huve. Näiteks avati 1719. aastal Tallinnas tsaari ukaasi alusel vene õppekeelega nn admiraliteedikoolid, milles peale alghariduse andmise oli ette nähtud ka laevaehituse ning suurtükiasjanduse õpetamine. Samuti tegutses mõnda aega navigatsioonikool Narvas.

“Valgustatud absolutismi”, mis sai alguse Katariina II trooniletulekuga 1762. aastal ja milles olulist osa etendasid prantsuse, ent ka saksa valgustajate ideed, tagajärjel jõudis uuele tasemele ka Eesti rahvakool. Talurahva harimist mõjutasid mitmed ülevenemaalised määrused, mille tulemusel kujunes välja rahvakoolide võrk. 18. sajandi lõpuks hakkasid paiguti koolis käima ka tütarlapsed. Toimus murrang ka koduõpetuses: lapsi hakkasid lugema õpetama peamiselt emad. Pilt ketravast naisest, kelle kõrval tähti kokkuveeriv laps, muutus tavaliseks. Majanduse areng ergutas talupoegi iseõppimisele, mille tagajärjel tõusis lugemisoskus. 18. sajandil oli ridamisi kihelkondi, kus lugeda oskasid pooled või rohkemgi talurahvast. Linnades, eriti Tallinnas, oli kirjaoskuse tase oma aja kohta kõrge: näiteks on andmeid selle kohta, et sajandi lõpul Tallinnast värvatud nekrutitest oskas lugeda ca 71% ja kirjutada 42%, kuigi see arv hiljem mõnevõrra vähenes.

Suuresti olid 18. sajandi valgustusideed Eesti hariduses vahendatud Venemaa poolt, mille kõrgklass toona aktiivselt prantsuse kultuuri järgis. Teisalt olid paljud kodu- ja kirikuõpetajad saanud hariduse Saksamaa ülikoolides, kus valitsesid ratsionalismi- ja muud valgustuslikud vaated, muuhulgas veendumus, et rahva harimine on ühiskonna edenemise tagatiseks. Valgustatud baltisakslased propageerisid oma tegevuse läbi igal juhul haridust ja rahvavalgustust, seda sõltumata nende usulistest vaadetest või seisukohtadest pärisorjuse suhtes. Halle ülikoolis õppinud pastorite kaudu levis Eestisse Piibli uurimine ja 1739. aastal anti Tallinnas välja eestikeelne Piibel. Emakeelse Piibli olemasolu mõjutas otsustavalt eestikeelse vaimuliku kirjanduse ja eesti kirjakeele arengut. Nii võib alates 18. sajandi teisest kolmandikust kõnelda täiskasvanute laialdasest iseõppimisest ja lastele kodusest kirjaõpetamisest,

19. sajandi algus toob kaasa ühe rõõmustava sündmuse: 1802. aastal avati taas Tartu Ülikool, kusjuures enamik õppejõude tulid Lääne-Euroopast. Uusi muutusi koolielus tõi kaasa pärisorjuse kaotamine Eesti- ja Liivimaal(vastavalt 1816 ja 1819). Koolide ülalpidamine pandi maata talupoegade õlule, kes olid pärisorjadest muudetud teoorjadeks ja kellel seetõttu polnud ka tegelikku majanduslikku jõudu rahvahariduse edendamiseks. 19. sajandi keskpaik tõi kaasa otsustava muutuse eestlaste kultuurilises eneseteadvuses ja -teostuses: leidis aset rahvuslik “ärkamine”.

Kultuuriga seotud mehhanismid, mis võimaldasid rahvuslikku ärkamist, olid tõenäolikult järgmised: 1) eesti soost autoriteetide esilekerkimine; 2) eestikeelse kirjasõna laialdane kasutuselevõtt; 3) algupärase rahvusromantilise kirjanduse ja heliloomingu esiletõus; omakeelse ja -meelse koolikirjanduse teke; 4) ühtse kirjakeele teke; eesti folkloori väärtustamine ja rahvaluulekogude koostamine rahva seast pärit kirjasaatjate osavõtul; 5) mitmehäälse koorimuusika viljelemine, eriti koolides, mis tegi võimalikuks ülemaalised laupeod 1869. aastast alates; 6) eesti ühiskonna suur iseorganiseerumisvõime “rohujuure” tasandil seltside, ühenduste ja põllumeeste kutseühingute näol; 7) rahvusliku ajakirjanduse teke.

Eriti oluliseks võib pidada just eestikeelse ajakirjanduse arengut. Eestlaste rahvuslikuks eripäraks kujunes mitte ainult ajalehtede lugemine, vaid ka neile kirjutamine, millest 19. sajandi lõpu poole näis kujunevat lausa grafomaania. Tegelikult oli see tähtis viis avalikus elus osalemiseks. 1893. aastal kirjutas ajaleht “Olevik”, et eestlased on lugeja rahvas ja tema lemmiklektüüriks “poliitika ajalehed”.”

Võib öelda, et 19. sajandi keskel kulmineerusid eestlaste eelmiste põlvede jonnakate hariduspüüdluste ja tagasihoidlike külakoolmeistrite töö tulemused. Ilma rahva sajanditepikkuse haridusjanuta ja rahvakooliõpetajateta poleks eestlaste kui rahvuse sünd võimalikuks osutunud. Ent rahvakooliõpetajate roll rahvuslikus liikumises oli ka otsene ja vahetu: just nende hooleks olid raamatukogud, seltsitegevus ja ajalehtede levitamine; just nemad asutasid nooditundjatena koore, sageli ka orkestreid, mis tegutsesid pea kõikide maakoolide juures. 

19. sajandi lõpul oli rahvaharidus Eestis kõigi olude kiuste muutunud nii laiapõhjaliseks, et tegi võimalikuks rahvusliku ärkamise ja suutis toetada rahva iseolemispüüdlusi. Võrreldes suure Vene impeeriumiga, mille koosseisu Eesti toona kuulus, oli siinne kirjaoskuse tase märgatavalt kõrgem: 1881. aasta rahvaloenduse andmeil oskas lugeda 94% ning lugeda ja kirjutada 48% elanikest. Kirjaoskuse tasemelt, mis on kultuuri ja hariduse edenemise tähtsamaid eeltingimusi, oli eesti rahvas tõusnud maailma kõige arenenumate rahvaste sekka.

Ent arenguks vajas Eesti tingimata ka emakeelset kõrgkultuuri ja selle edendamiseks kõrgematasemelist haridust. Keskharidus oli kuni Eesti Vabariigi rajamiseni olnud kas saksa- või venekeelne.

Rahvusliku ärkamisaja üheks kõrgpunktiks kujuneski võitlus emakeelse keskkooli eest 1870. aastail. Levis raha annetamine keskkooli asutamiseks.

24. veebruaril 1918. aastal kroonis eestlaste enesemääramispüüdlusi Eesti Vabariigi väljakuulutamine. Kuid juba enne seda otsustavat sündmust, eriti seoses Noor-Eesti rühmituse tekkega 20. sajandi algul, taotleti eestlaste kultuurilise horisondi laiendamist. Saksa ja vene kultuuri kõrvale ja tihti ka asemele asetus nüüd suuresti prantsuse kultuur — Mekaks sai Pariis. Samas tugevnesid skandinaavia, peamiselt soome mõjud. Kultuurikontaktide tulemusel hakkas eesti kultuur ja ajakirjandus 20. sajandi algul professionaliseeruma, kerkis esile hulk euroopalikke kirjanikke, kunstnikke, heliloojaid. Vajadus korrastada eesti keelt ning arendada see välja keeleks, milles oleks võimalik nii kõrgkirjanduslik kui ka teaduslik loometöö, kutsus 20. sajandi algul esile ka keeleuuendusliku ja -korrastusliku tegevuse.

1930. aastad tõid aga kaasa koolisüsteemi diferentseerumise, mille tulemusel kannatasid oluliselt ühtluskooli põhimõtted. Algkooli lõpetanute seas tugevnes konkurents edasiõppimise võimaluste pärast üldhariduslikus keskkoolis. Näiteks 1938. aastal sai nendest, kes soovisid keskkoolis edasi õppida, selle võimaluse osaliseks vaid ca 60%. Keskkool oli maksuline. 1936. aastal muutus keskkoolide keelepoliitika: esimese võõrkeelena legaliseeritakse saksa keele asemel inglise keel.

Kutseharidussüsteemi väljaarendamine jõuab märkimisväärsete tulemusteni alles iseseisvusaja lõpupoole. 1930. lõpuaastail oli Eesti Vabariigis nelja erinevat tüüpi kutsekoole: põllumajanduslikud, majanduslikud, tehnilised ja kodumajanduslikud. Kutsekoolides õppijad võisid olla väga erineva eelneva haridustasemega 4-aastasest algharidusest kuni 9-klassilise reaalkoolini, ka õppeaeg erines kutsekooliti 1st kuni 4 aastani. Näib, et kui 1920. aastatel oli haridus eeskätt ühiskonda integreeriv tegur, siis 1930. aastate keskpaiku tugevnes hariduse, eeskätt teise taseme hariduse selekteeriv toime.

Rahvusliku kõrghariduse tähtsaimaks keskuseks oli Tartu Ülikool, mis avas oma uksed iseseisva Eesti Vabariigi tingimustes 1919. aastal. Ülikooli struktuuri kuulusid siis usu-, arsti-, õigus-, filosoofia-, matemaatika ja loodus-, põllumajandus- ja loomaarstiteaduskond. 1928. aastal avati uue haruna Kehakasvatuse Instituut, 1938. aastal majandusteaduskond ning Riigikaitselise Õpetuse Instituut. Aastail 1919–1939 lõpetas Tartu Ülikooli 5751 üliõpilast, kellest umbes veerand olid naised.

Lisaks Tartu Ülikoolile koolitasid kõrgharidusega spetsialiste ka teised õppeasutused — insenerid tulid Tallinna Tehnikumist (1938. aastast Tallinna Tehnikaülikool), kõrgharidusega kunstnikud eraõiguslikust kunstikoolist “Pallas” ja 1938. aastast ka Riigi Kõrgemast Kunstikoolist, muusikud Tallinna Kõrgemast Muusikakoolist (1923. aastast Konservatoorium). Eestis võis omandada ka kõrgemat sõjalist haridust. 

Keskkooli- ja gümnaasiumiõpetajate ettevalmistus toimus Tartu Ülikooli juures, algkoolide õpetajaid valmistati ette õpetajate seminarides ja pedagoogiumides Tartus, Rakveres, Tallinnas, Läänemaal ning Võrus, vähem Saaremaa Gümnaasiumi pedagoogikaklassis. Seega suudeti Eesti Vabariigi lühikese olemasolu kestel valmistada ette Eesti tollaseid vajadusi kattev läänelik, ent samas rahvuslikult meelestatud eestikeelne kõrgintelligents, kes rajas aluse eesti professionaalse eliitkultuuri väljakujunemisele.

Nii veider kui see ka ei tundu, muutus haridusoludes, eriti just hariduse kättesaadavuses mõndagi paremuse suunas. Peamiseks ajendiks selles olid tööstuse, sealhulgas sõjatööstuse vajadused. Nimelt kehtestati 1949. aastal 7-klassiline kohustuslik põhiharidus, mis 1958–1963 aastatel muudeti 8- klassiliseks.

 Statistika näitab, et kõik sõjajärgsed põlvkonnad omandasid pea ilma erandita põhihariduse. Järjekindlalt suurenes nende osakaal, kes jätkasid õpinguid pärast põhihariduse omandamist üldhariduslikus keskkoolis või kutse(kesk)koolis. Selle protsessi kinnitas seadusena omakorda üldise keskhariduse kehtestamine 70. aastail. Tulemusena omandas 1980. aastate algul keskhariduse 99% 18-aastatest (seda kokku nii üld- kui kutsekeskharidusena, päevases õppes, õhtukoolis või kaugõppe teel).

Eestis, nagu ka teistes Balti riikides, suudeti säilitada emakeelne kõrgharidus, kuigi vastavalt sellele, kuivõrd suurenes venekeelne elanikkond, tuli kõrgkoolides avada järjest rohkem venekeelseid rühmi. Üliõpilaste arv kõrgkoolides ületas juba 50. aastate keskpaiku 10 000 piiri. Kui selle arvu kõrvale seada Tartu Ülikooli lõpetanute koguarv (5751) ajavahemikus 1919–1939, siis tuleb tõdeda, et kõrghariduse arvulistes näitajates toimus suur edasiminek. Tasuta ja laialdaselt kättesaadav haridus kandis vilja.

60. aastatel lõi keskhariduse kui niisuguse olemasolu eeldused tõusta sotsiaalse eliidi hulka, selle puudumine aga tähendas edasiste hariduslike ja muude valikute otsustavat vähenemist. Neist, kel oli keskharidust tõendav dokument, jätkas õpinguid kõrgkoolis 1960. aastal 40% ja 1970. aastal 43%.

1984. aastal tegi ta ettepaneku muuta koolistruktuuri ning kujundada vene õppekeelega koolid, mis senimaani oli 10-klassilised, 11-klassiliseks, nagu see juba oli eesti õppekeelega koolis. Kooliaja pikenemine oli ette nähtud 6-aastate laste koolituleku arvel.

Eestile ja teistele Balti riikidele tähendas see ohtu, et tehakse kärpeid rahvuskirjanduse, oma ajaloo, geograafia kursustes, sest sisuliselt oli tegemist ühe klassi äralõikamisega vanemas astmes varasema alustamise arvel. Pooleldi legaalse, pooleldi illegaalse võitluse tulemusena õnnestus üldhariduslik rahvuskool Baltimaades viia üle 12-klassilisele õppeajale, mis tähendas tollal väga suurt ajaloolist võitu.

Eesti hariduse jaoks kujunes pöördeliseks Eesti õpetajate kongress 1987. aasta kevadel. Kongressil kritiseerisid Eesti üldhariduskoolide õpetajad senist õppekorraldust ja taotlesid sisuliselt Eesti hariduse suveräänsust. Võitluse tuumaks kujunes nõue luua Eesti üldhariduse oma õppekava. Kuulutati välja avalik konkurss üldhariduse uue õppekava projekti saamiseks. 1987. aasta jaanilaupäeval toimus projektide arutelu ja hindamine nüüd juba koondunud avalikkuse osavõtul. Teadlased, filosoofid, kirjanikud, õppejõud, õpetajad, õpilased, üliõpilased ja koolijuhid arutasid erinevaid projekte ning langetasid hääletuse teel otsuse. 1987–1988 töötasid ainekomisjonid uute programmide kallal ja 1988/89. õppeaastal mindi juba üle õpetamisele uue õppekava alusel.