Meie juht Indrek on tänaseks poolenisti muhukas. Intervjuud alustaksingi küsimusega, mille poolest erineb muhu murrak saarlase omast?
Ma ei ole mingi keeleteadlane, aga nii palju saan aru küll, et muhulased pisut teistmoodi räägivad, näiteks kui saarlased lähevad „pöösasse,“ siis muhulased lähevad „põesasse“.
Eks Saaremaal on veel teisigi erinevaid murrakuid. Näiteks eristub veel pisut rohkem Sõrve murrak.
Palju on räägitud püsiühendusest mandriga. Kui tsiteerida filmiklassikuid, siis muutuksid Muhu ja Saaremaa justkui poolsaare moodi saareks. Milline on Sinu arvamus antud küsimuses?
Isiklikult arvan, et Saaremaa ei peaks muutuma justkui poolsaare moodi saareks. Arvestades sellega, et Saaremaal on turism üks olulisi tegevusvaldkondi, siis see saareline olustik – praamisõit jms tekitab inimestes pisut rohkem huvi. Tahaks ju näha, mis seal mere taga ikka huvitavat on. Tõenäoliselt tuleb püsiühenduse puudumine kasuks ka hotellimajandusele, sest silla olemasolu puhul teevad paljud inimesed ca päevaga saarele tiiru peale ja lähevad mandrile tagasi. Mul endal on kogemus näiteks Ölandi saarelt, mida eelmisel aastal külastasin – tegime päevaga enamusele saarest tiiru peale ja sõitsime siis mandrile ööbima. Ka turvalisust on siin saarel lihtsam tagada. Näiteks pole praegu ju kuigi kerge autot varastada ja sellega mandrile ära sõita, sest karta on, et praamile sõites jäädakse ikka vahele. On lausa kokku arvutatud, kui palju tunde inimene aastas praamil veedab ja järeldatud nagu oleks see justkui raisatud aeg. Eks see ole vaieldav, inimene raiskab oma aega nagunii ning praamil on võimalik ka kasulikult aega veeta.
Ettevõtjana vaadates võiks muidugi püsiühendus olla, sest toome-viime Saaremaale ja tagasi üsna palju kaupa. Hinnanguliselt sõidab aastas praamiga meie kaubaga ca 400-500 veoautot. Veofirmad loevad küll aega, kui kaua autod peavad seisma praami järjekordades ja praamil. Eks selle tõttu on meilt ka veohinnad võrreldes mandrikolleegidega kõrgemad ning meil on turgudel mõnevõrra raskem konkureerida. Kokkuvõttes on oluline see, kas ja kui palju hakkab väina ületamine püsiühenduse korral Saare maakonna elanikele ja ettevõtetele maksma? Oleks muidugi tore, kui riiklikul tasemel oleksid asjad korraldatud nii, et saarte inimesed ei peaks saartel elamise ja töötamise eest peale maksma. On ju ennegi räägitud nn „maantee pikendusest,“ aga kahjuks jutuks see jäänud ongi.
Eks näe, läheb kuidas läheb, meie peame siin ikka hakkama saama ja küllap ka saame. On ju saared elamiseks ja töötamiseks minu arvates ikkagi eriline ja imeline koht.
Mandrilt vaadates võiks eeldada, et üks tõsine saare mees ikka merd künnab. Kuidas sattusid puitmajatööstusesse?
Ega siin mingit erilist lugu pole, tavaliselt satutakse ikka juhuslikult teatud asjaolude kokkulangemisel. Töötasin enne puidutööstusesse sattumist kolhoosis. Kui õieti mäletan, siis 1991. aastal tehti mulle ettepanek tulla Saare KEK-ist väljakasvanud puidutööstusesse mehhaanikuks. Kuna kolhoosi elu-olu oli juba tolleks ajaks niigi savijalgadel, siis peale mõningast kaalumist otsustasin pakkumise vastu võtta. Peale saeveskiliinide paigaldamist pakuti mulle samas tootmismeistri kohta. Nii ma siis sattusin puidutöötlemise juurde lähemalt. Hiljem pakuti juba kogu puidutöötlemiskompleksi tootmisjuhi kohta, millega ma samuti nõus olin.
Puitmajade tootmise juurde sattusin 1997. aastal, kui mulle tegi ettepaneku, tol ajal üks esimesi frees-prussmajade tootjaid Saaremaal kes oli sel ajal ka Eestis üks esimesi selle tootmisharu esindajaid, asuda nende juurde tööle toomisjuhina.
Palun räägi mõne sõnaga Sandla Puidu ajaloost ja kuhu olete tänaseks jõudnud.
Sandla Puit sai asutatud 2000. aasta sügisel. Nimi tuleb koha nimest, Sandla küla järgi. Sandlasse sattusime juhuslikult, sest seal olid sel hetkel saadaval endise sovhoosi töökojaruumid ja nägime võimalust seal vaikselt tootmisega alustada. Eks algul oli ikka keeruline, sest tegemist on hooajalise toodanguga ja saime teha ainult allhankeid. See tähendas, et talvel praktiliselt tööd ei olnud, tuli leida erinevaid asendustöid, et inimesi kuidagi palgal hoida. Üheks alternatiiviks olid sügis-talvised metsatööd. Puhkasime ainult talvel, kui tööd ei olnud. Kuna olid olemas ka mehhaaniku kogemused, siis esialgu ehitasime ka enamuse tootmisseadmetest oma kätega. Kõigepealt alustasime kolme mehega, umbes poole aasta pärast oli meid 5, kellega koos jätkasime rohkem kui aasta. Alates 2004. ja 2005. aastast, kui saime juurde paar välisklienti, hakkas stabiilsem aeg ja saime mõningaid tellimusi ka talveperioodiks. Kui alguses oli meie tootmismahuks ca 20-25 koormat maju aastas, siis tänaseks teeme selle ära mõne nädalaga. Praegu töötab Sandla Puidus 65 inimest ja kogu grupi töötajate arv on juba veidi üle 100. Tootmisvõimsuste poolest oleme täna Eesti tootjate hulgas 3-5 positsioonil.
Millal alustasite akende ja uste valmistamisega?
Lihtsamate uste ja akende valmistamisega alustasime nö põlve otsas tegemisega juba teisel tegevusaastal. Ega me tollal veel ise ka teadnud, kuidas akende-uste valmistamine tegelikult käima peaks, aga ettekujutus ja tahtmine olid olemas. Nii me siis paar aastat pusisime, kuni saime tarkust ja kogemusi juurde, ning suutsime ka mõne parema seadme soetada. Aastatel 2005-2006, kui õnnestus soetada Saksamaalt juba päris akna- ja uksetootmise seadmed, muutus akende-uste tootmine oluliselt efektiivsemaks. Suutsime valmistada juba keerulisemaid nt saksa-tüüpi aknaid ja uksi. Tänaseks oleme võimelised oma spetsialistide ja seadmepargiga tootma neid juba vastavalt elumaja nõuetele.
Tulles sellekevadise karantiiniaja juurde, siis see lõi vist saarlaste elurütmi päris sassi. Kuidas te sellega toime tulite?
Eks see koroonavärk algul lõi plaanid ikka pea peale küll. Märtsikuu toodangu langus oli ligi 30%. Kõige hullem oli teadmatus, mis edasi saab. Töötasime läbi mitmeid kriisistsenaariume, et olla valmis halvimaks.
Valmistusime ka selleks, et tuleb inimesi koondama hakata. Pidasime nõu juhtkonnaga, küsisime arvamusi nõustajatelt, kuidas käituda, kas koondada võimalikult kiiresti või vaadata veel, mis saama hakkab ja seejärel otsustada.
Läks nii nagu saarlastele kohane – „mötleme ikka natuke veel“ ja ei koondanud suuremas osas kedagi – ainult 2 töökohta. Aga algselt käis läbi versioon kuni 20 inimese koondamisest. Seega tulime olukorrast välja tööaja ja osaliselt palkade vähendamisega. Tagantjärele õigustas otsus koondamisest hoiduda ennast täielikult.
Kas õnnestus sellest situatsioonist kasu lõigata või mingit uut väärtuslikku tarkust juurde saada?
Nagu öeldakse, iga kogemus annab tarkust juurde ja nii läks ka seekord. Näiteks varem pole me kodukontoris töötegemist eriti viljelenud. Seekord muutus see aga täiesti vastuvõetavaks, sest kõik, mis vaja, sai tehtud. See näitas, et inimesed on tublid ja neid saab veel rohkem usaldada. Koosolekute pidamine läbi Skype’i muutus rutiiniks ja samuti efektiivsemaks. Praeguseks oleme sisse viinud korra, et iga inimene, kes saab töötada kodukontoris, võib nädalas ühel päeval seda teha. Tundub, et inimestele see meeldib.
Koroonakriis on inimeste elustiili oluliselt muutnud. Kuidas on see mõjutanud aiamajade turgu?
Olen märganud, et elu on muutunud kuidagi sujuvamaks, rahulikumaks. Pole sellist tõmblemist ja rapsimist, inimesed oleks nagu väärtusi teisiti hindama hakanud. Peale esimest ehmatust arutasime ka oma klientidega, mis edasi saab Vaikselt lootsime, et äkki läheb seekord nii nagu 2008. aastal, kus vaatamata kriisile aiamajade turg ei langenud. Tegelikkuses läks aga veel paremini, tellimuste arv kasvas aprilli teises pooles hüppeliselt ja tänaseks on tellimusi rohkem, kui võimekus lubab. Sellest tulenevalt aga kimbutab järgmine mure – tarneajad klientidele lähevad liialt pikaks.
Kuidas ettevõtjana kommenteerid vabariigi valitsuse tööd? Kriisijuhtimine, tööjõupoliitika, toetuse meetmed, maksupoliitika, ….
Eks iga valitsus teeb tööd oma parima äranägemise järgi. On asju, mida tehakse hästi ja nagu igal alal, kes midagi teeb, sellel läheb üht-teist ka aia taha. Peamine on minu meelest see, et kui midagi on valesti läinud, siis tehakse sellest järeldused ja proovitakse järgmine kord paremini. Mõnikord jääb aga tunne, et valitsejad oleksid kui ilmeksimatud ja möödapanemistest õppust ei võeta. Vahel on kurb vaadata, kuidas maksumaksja raha lihtsalt raisatakse.
Tundub küll, et rohkem võiks olla kaasatud teadlased, erialaliidud, ettevõtjad, et võtta vastu paremaid ja kvaliteetsemaid otsuseid.
Mis puudutab aga kriisijuhtimist, siis arvan, et valitsus sai sellega küllalt hästi hakkama. Tööjõuga on meil lood pigem kehvad, erialaspetsialiste ja oskustöölisi lihtsalt ei jätku. Kui soovid endale töötajaid saada, siis tuleb nad ise kohapeal välja õpetada, mis võtab aega kuni aasta. Kutseõpe võiks olla rohkem au sees ning see on väärt noorte seas rohkem propageerimist. Samuti võiks olla paremini organiseeritud noorte töökasvatus. Praegune seadusandlus ei pane küll noorte töölevõtmisele eriti positiivselt vaatama, vastutus tööandjale on ülemäära suur, samas on noorte käitumine pigem ettevaatamatu. Oleme muidugi hooajatööle võtnud oma töötajate lapsi, kes on vanemad kui 17 – see on riskivabam, vanemad hoiavad lapsel pilku peal.
Maksupoliitika üle ma väga ei nurise, alati on midagi, mis võiks olla teisiti ja eks majandus vastavalt sellele ennast ka kohandab. Muidugi Laari valitsuse poolt välja töötatud maksupoliitika oli, kui nii võiks öelda, vaata, et maailma parim – lihtne ja loogiline.
Muidugi on kurb see, et ettevõtlus ja töökohad koonduvad enamasti Tallinna ja Tartu piirkonda ja teised maakonnad tühjenevad, mistõttu uute töökohtade loomine mujal on üha raskem. Siinkohal võiks valitsus küll teha maksupoliitikas erisusi, näiteks vähendada maapiirkondades sotsiaalmaksu määra.
Millised probleemid vaevavad täna Saaremaa puidutöötlejaid?
Enamasti on probleemid samad, mis kõigil Eesti puidutöötlejatel. Eraldi tooksin välja meie meretagusest asukohast tingituna suuremad kulud transpordile võrreldes kolleegidega mandrilt.
Näiteks koorma maksumus Saksamaale on Saaremaalt oluliselt kallim kui mujalt Eesti kolleegide juurest. Samuti peame ju enamuse toormest sisse vedama mandrilt.
Teine põhiline mure on tööjõu pealekasv, sest noored liiguvad palju Saaremaalt sinna, kus on tulevikus rohkem võimalusi, ikka peamiselt Tallinna ja Tartu. Samuti minnakse välismaale, mis on muidugi positiivne juhul, kui tullakse kogemustega tagasi.
Õnneks on siiski ka positiivseid tendentse. Viimasel ajal on märgata, et inimesed tahavad uuesti Saaremaale elama asuda ja otsitakse ka sobivaid töökohti.
Kas koostöö tänaste Eesti konkurentidega võiks avada uusi turge ja võimalusi tootmismahtude suurendamiseks?
Oleme seda koostööd teiste kolleegidega juba võimaluste piires kasutanud. Teatud võimalusi kindlasti leidub, kuigi see on meie meretaguse asukoha tõttu ikka keerulisem.
Tean, et oled lisaks Sandla Puidule hõivatud ka teiste ettevõtmistega. Kas töötegemise kõrvalt jääb aega lõõgastumiseks? Lemmikhobi(d) või meelistegevus, kuidas aega maha võtta?
Jah, tõsi see on. Meil on ettevõtete grupp, kus on kolm ettevõtet. OÜ Sandla Puit, mida vean mina, OÜ Javicar, mida veab vend Jaanus ja OÜ Insel Woodhouse, kus on meil vennaga vastutusvaldkonnad jagatud. Sandla ja Inseli igapäevajuhtimiseks on meil palgatud ka tegevjuht. Ettevõtted on piisavalt suured, kõike ei jõua enam ise teha. Eks tegevjuht saigi palgatud selle mõttega, et oleks endal võimalik nii õelda „käsi tagasi lasta“.
Hobidest on üheks lemmikuks motomatkamine, sõpradega sportimine nagu jalgrattasõit ja muud liikumisega seotud tegevused. Mootorrattamatkad on viinud Euroopas kõige lõunapoolsemasse kohta Bulgaarias Nessebari ja põhjast Nordkapi.
Hiidlased – nendega on Saaremaa inimestel olnud alati eriline suhe. Meie leheveergudel on Sul võimalus neid hea sõnaga tervitada või siis meenutada mõnda juhtumit hiidlastega, mis ka maarotile naeratuse suule toob.
No arvata oli, et see küsimus tuleb! Eks hiidlasi on alati hea meel trehvata ja selge on see, et kohe läheb ka mõõdu võtmiseks, kumb teisele ikka parem naaber on. See on ka selge, et kumbki pool alla ei anna, aga mis kõige tähtsam, oleme ikka sõbrad edasi.
Üks seik tuleb meelde küll, kus hiidlastel midagi vastu öelda polnud. Mõned aastad tagasi käis vend Jaanus Austrias messil, kus kohal olid ka hiidased. Ühel hetkel, kui seltskond liikus suure kaardi juurde, et näidata, kust keegi on tulnud. Jaanus leidis kaardilt Saaremaa üles, aga nägi, et Hiiumaad ei olnud kaardile märgitud ning mõtles, et nüüd saab hiidlastele vimka visata. Inglased näitasid, kuskohast nemad täpsemalt tulevad, niisamuti hollandlased jne. Siis näitas Jaanus, kus meie asume, küsides samal ajal hiidlastelt, et mehed, kust teie tulete? Hiidlastel polnud näidata midagi ja nalja oli palju.
