Seekordses persooniloos tutvustame teile meile meile tuttava Helena Randoja mõtteid ja tegemisi, kes tollal juhtis vägesid Lasita Aknas, aga on nüüdseks kannapöörde teinud ning tegutseb Tarmeko LPDs.
Sinu viimasest intervjuust meie lehes on juba mõnda aega möödas. Kas ja mida Sinu elus vahepeal põnevat on juhtunud?
Meie viimasest vestlusest VBH kliendilehele on tõesti palju aega möödas. See oli veel siis, kui sai hubases kohvikus – maitsva toidu kõrvale, akna- ja muu maailma asju arutatud. See oli ikka väga ammu ja vahepeal on palju juhtunud. Peale 18 ja poolt aastat aknavaldkonnas, otsustasin ma minna oma pooleli jäänud tegusid tegema. Nimelt minu esimene akadeemiline kraad on veterinaarmeditsiin ning juhuse tahtel peale selle lõpetamist, alustasin kohe tööd Lasita Aknas. Aga sel hetkel, kui teadvustad endale, et oled rutiinide ringrattas ning saad korduvalt mõelda, et „déjà vu… ? “ tulevad jõulisemalt esile lõpetamata teemad ja täitumata unistused. Nii ma märkasingi, et Eesti Maaülikooli Loomakliinik otsib endale juhatajat – kui mitte loomaarstiks, siis sellesse valdkonda vähemalt – ma 2017. aasta kevadel läksingi.
See oli huvitav ja valgustav kogemus – sattuda tootmise sektorist – teenuse sektorisse; erasektorist – avalikku sektorisse; näha ja tunda väga lähedalt inimeste kurb-valusaid emotsioone ja piiritut tänulikkust patsientide poolt. Näha, kuidas loomaarstid ja abilised teevad oma tööd suure pühendumusega, kuid läbipõlemise piiril, ja saada aru, et süsteem on puudulik, kuid operatiivselt midagi muuta ei saa. Näha, kuidas avalikus sektoris „aeg ei ole raha“ ja kuidas enda naba imetletakse, ma ei soovinud. See ei ole etteheide Eesti Maaülikoolile, vaid avalikule sektorile üldistatult. Kui sa oled harjunud raha lugema ja võtma vastu otsuseid mõistlikkuseprintiibist lähtudes, siis seal oli minu „punane joon“. Pooleteise aasta jooksul sai siiski väga palju ära tehtud ja mis peamine – paljudele muudatustele teeots kätte antud. Mul on siiralt hea meel, et alustatud bioohutusealane rekonstrueerimise projekt loomakliinikus viidi lõpuni ning Eesti Maaülikooli loomaarsti õpe on jätkuvalt rahvusvaheliselt akrediteeritud.
Räägi palun lähemalt, miks liikusid edasi just mööblitööstusesse? Kuidas kirjeldaksid hüpet aknamaailmast mööblimaailma?
Minu esimene kogemus mööblimaailmaga oli peale Eesti Maaülikooli loomakliinikut, kui asusin tegevjuhina juhtima Roni Rem OÜ-d. Selle, tol hetkel üsnagi nukras seisus Viljandimaa ettevõtte puhul paelusid mind kaks aspekti – inimesed ja võimalused. Ma imetlen jätkuvalt Roni Remi emafirma mööblitootja Harviker OÜ omanikke ja juhte Siiri Tamme ja Harry Grünbergi – nende sihikindlus, lahendustele orienteeritus ja julgus olid väga inspireerivad. Pikalt tegutsenud, kuid siiski ajale jalgu jäänud ettevõtte omandamine ja elule turgutamine nõuab meeletut usku ja kannatlikkust. Kui ettevõttes teha väga lühikese aja jooksul väga suuri muudatusi, siis tavapäraselt on esimeseks suuremaks takistuseks töötajate vastuseis – seal seda ei olnud, pigem töötajad ootasid muudatusi.
Ma ei plaaninud Roni Remis ainult poolteist aastat töötada, kuid Tarmeko Grupi juhi Jaak Niguli ettepaneku ja päris pika veenmise järel otsustasin võtta vastu pakkumise Tarmeko Gruppi kuuluva painutatud vineerist mööblit ja mööbliosasid tootva Tarmeko LPD OÜ juhatuse liikme kohale. Kaalusin kaua ja põhjuseid, miks ma otsustasin Tarmeko Grupiga liituda, oli mitu.
Esiteks – toodang. Tundsin puudust lõpuni tehtud toodetest. Usun, et iga tootja tahab olla väärtusahelas võimalikult kõrgel, kujundada ja juhtida toodet tootearendusest lõpuni, kuni viimse nüansini ning saada lõppkliendi vahetut tagasisidet.
Teiseks – meeskond. Selleks, et püstitada suuri strateegilisi eesmärke ja neid ellu viia, on vaja meeskonda – on vaja erinevate valdkondade spetsialiste, juhte ja ideede generaatoreid. Parim, mida organisatiooni juht saab soovida, on tiim, kes suudab iseseisvalt liikuda kokkulepitud eesmärgi poole.
Kolmandaks – perspektiiv. On öeldud, et turundus on silmade särama panemise kunst. Kui sa oled näinud oma inimestel säravaid silmi, siis see on äge, see on wow-efekt! On oluline märgata, mis nende silmad särama paneb, mis on nende prespektiiv. On see uus toode, on see uus seade, on see uus või muudetud süsteem, on see programmijupike, mis teeb tööd lihtsamaks ja nauditavamaks, on see õiglaselt lahendatud konflikt? Minu arvates on juhi ülesanne märgata, mis on töötajatele motivaatoriteks, ning siis püüda neid võimalikult hästi ja esimesel võimaluselt rakendada. Juhi ülesanne on anda oma inimestele perspektiiv. Ma olen veendunud selles, et iga ettevõte on oma juhi nägu. Kui miski ei meeldi või ei õnnestu, tuleb esmalt juhil endaga sisemonoloogi pidada ja alles seejärel alustada teistega diskussiooni.
Kas kahju ei olnud akende pealt ära minna? Kas uuel kohal on kergem või keerulisem, kui eelmises töökohas ja miks?
Kas mul oli kahju akende pealt ära minna? Pigem mitte kahju, vaid igatsus nende inimeste järele, kellega ma tööalaselt suhtlesin, kellega koos oli palju aastaid suuri tegusid tehtud ja palju loodud. Kas ma kahetsen? Ei – minu jaoks oli see etapp lõppenud – ma olin alustanud, sirgunud, kujunenud ja lõpuks välja kasvanud. Ilmselt oli suur mõju minu otsusele ka strateegilise juhtimise magistriõpingutel Tartu Ülikoolis 2013- 2016 – sain sealt vastused paljudele miks küsimustele ja üliolulise tugivõrgusiku-mõttekaaslased.
Kas ja kuidas on uuel tööpostil olnud kasu eelmises ametis omandatud kogemustest?
Kogemused on need, mis meid sõltumata ametipositsioonist kujundavad. On igaühe enda valik, kas enne plaani A peaks igaks-juhuks keskenduma plaanile B või kas ees ootavad meid probleemid või võimalused. Usun siiralt sellesse, et ükski juht ei tohiks arvata, et nüüd on ta valmis. See on protsess, kus iga järgnev olukord õpetab juhti tegema valikuid ja otsustama. Juht peab alati julgema otsustada – ka otsus, et keegi teine saab otsustada, on otsus, kuid juhi asi on see otsus ära turvata. Seega ma arvan, et eelmises ametis omandatud kogemused on vundamendiks, mille pealt edasi kasvada.
Milline on sinu esmamulje Eesti mööblitööstusest? Millised on meie eelised ja millised on nõrkused rahvusvahelisel turul? Kui tugev on kodumaine konkurents?
Mööblitööstuses saab peamiselt eristada kahte valdkonda – kõvamööbel ja pehmemööbel. Mina töötan kõvamööblivaldkonnas. Kuna ma olen mööblisektoris “algaja”, siis ikka veel võrdlen seda aknasektoriga. Peamine erinevus, mida välja tuua, on kliendid – minu kogemuse järgi on mööblitööstus oluliselt rohkem ekspordile orienteeritud, lisaks e-poed ja kataloogid. Kõvamööblis tehakse palju allhanget komponentide/ tooteosade näol. Kodumaine konkurents kõvamööblis on tugev, aga eks siin püüab iga ettevõte leida oma turunišši – meie näiteks teeme painutatud vineerist mööblit, peamiselt toole ja toolide osasid. Meil on Eestis konkurente, aga meie suunad painutatud vineerist mööbli tootmisel on erinevad – meie oleme panustanud keerulisematele ja luksuslikumatele toodetele. Globaalses vaates peame ikka selgitama, miks meie hinnad ei ole sama odavad kui Rumeenias või Sloveenias. Odava tootmismaa kuvand on visa kaduma. Kindlasti on mööblisektorit mõjutanud ülemaailme koroonakriis. On ju inimesed sunnitud tegema tööd kodukontorites või siis jääma koju isolatsiooni, see omakorda on tekitanud suurema vajaduse kodusisustusega tegeleda. Seega mööblitootjatel ei tohiks olla halvad ajad.
Nüüd muidugi igati ajakohane küsimus – kuidas on koroona mõjutanud või mõjutamas mööblitööstust? Kuidas on see mõjunud Tarmekole?
Mina ja minu kolleegid ei ole saanud kodukontorisse jääda – tootmises ju juhtub iga päev midagi, millega peab kohapeal tegelema. Küll aga oleme rakendanud karmid piirangud – meil on uus kaasaegne tootmishoone ja palju ruumi, kuid sellest ei piisa koroona viirusesse nakatumiste kasvu olukorras. Alates märtsist on meil tehases maskikandmise ja distantsiohidmise kohustus. Kõige murettekitavam ongi distantsi hoidmine – inimesed on harjunud vahetult suhtlema ja hetkel me peame seda keelama. See on kurb, sest otsesuhtlus on hea organisatsioonikultuuri alustala. Me suhtume koroonaviiruse leviku tõkestamisse väga tõsiselt – eelmise laine ajal hakkasime igapäevaselt käiguteedel, kontori- ja olmeruumides kontaktpindasid desinfitseerima ja teeme jätkuvalt seda ka täna. Meil on peamiste uste juures ja sõlmpunktides kätepuhastusjaamad ning meditsiinilised maskid. Igaks juhuks on meil koroona kiirtestide varu. Kui tootmisettevõttesse tuleb viirusnakkus sisse, siis on sellel katastroofilised tagajärjed.
Millest tunned mööblitööstuses kõige rohkem puudust? Mille üle aga Tarmeko uhkust võib tunda?
Tarmekol on pikk ajalugu – sel aastal täitub juba 74 tegutsemisaastat ja meil on põhjust uhkust tunda kogu grupi üle. Kuulvad ju Tarmeko gruppi peale Tarmeko LPD, spooni tootja Tarmeko Spoon ja pehmemööbli tootja Tarmeko Pehmemööbel. Olgugi, et oleme juriidiliselt seotud, oleme me vabad turukonkurentsis ja see paneb meid kõiki omavahelise koostöö nimel pingutama. Meie grupis töötab inimesi, kelle staaž on aastakümneid pikk ja peame aktiivselt tegelema põlvkonna vahetumisega. Tööjõu olukord Eestis tööstustes on väga keeluline ja eriti raske on see tõmbekeskuseses nagu Tartu, kus on palju tööstusi ja avalikku sektorit. See sunnib kõiki ettevõtted ja ka meid oma värbamismeetodeid turutingimustele vastavaks kaasajastama. Tööandja peab olema inimesele atraktivne ja peab käima kaasas vaba tööjõuressursi mõttemallide muutustega. Noored ei taha enam teha lihtsat tööd ja seetõttu peame liikuma suunas, kuhu liigub muu tööstusmaailm – digitaliseerimine ja robotiseerimine. See on meie lähitulevik.
Mida pead enda kõige suuremaks ülesandeks Tarmekos?
Nii pika tegutsemise ajaga tööstuses nagu Tarmeko on oht kinni jääda ammu loodud süsteemidesse ja meetoditesse, mis nüüd ei pruugi olla piisavad ettevõtte eesmärkide saavutamiseks. Kõik on nagu hästi, aga nagu ei ole ka. Tihti on ettevõtte sees raske näha, mida-kus-ja-kuidas muutma peab, ei toimi pideva parendamise protsess. See oli ka ajendiks, miks Jaak tegi mulle ettepaneku tulla Tarmeko LPD-d juhtima. Piltlikult ehitame praegu Tarmeko LPD-d uuesti üles – kujundame süsteeme ja muudame seda, mida muutma peab. Hästi toimivaid kohti ainult peenhäälestame või jätame ootama muutmist vajavat aega. Äsja täitus mul esimene aasta Tarmekos ja numbrianalüüs näitab, et oleme teinud õigeid asju – mõõdikud näitvad tootlikkuse kasvu ja raiskamise vähenemist. Hetkel on meie väljakutse finantstarkvara platvormi välja vahetamine koos tootmise digitaliseerimise ja paberivaba operatiivjuhtimise juurutamisega. Parelleelselt sellega teeme investeeringuid robotiseerimisse ja tootlikumatesse seadmetesse. Liigume selles suunas, et olla klientidele kättesaadav kaasaegses ja nendele ootustele vastavas mugavas e-keskonnas. Olles omatoodangu tooja, oleme teadvustanud, et peame regulaarsemalt turule tooma uusi disaintooteid. Tööpõld on suur ja lai.
Millist nõu annaksid naisjuhina meie riigi naisjuhtidele kriisist väljatulekuks?
Sellele küsimusele ei ole ühest ja lihtsat vastust. Naisjuhina, pigem ei annaks ma nõu naisjuhtidele vaid hoopis stereotüüpselt mõtlejatele – laske lahti kivinenud arusaamast, et naiste koht on tagaplaanil! Hea juhi sugu ei ole oluline, vaid olulised on inimese isiksuse omadused – sh oskus hoida fookust, olla analüüsi- ja empaatiavõimeline ning realiseerida ideed.
Kuidas kriisist välja tulla? Põhimõtteliselt tegeleb iga ettevõte rohkemal või vähemal määral kogu aeg sellega. Kui on probleem, siis tuleb tegeleda probleemiga. Lootus, et probleem iseenesest laheneb, kaldub pigem selle poole, et reeglina ei lahene. Kui on samaaegselt palju probleeme, siis on kriis ja tuleb tegeleda paljude probleemidega, mis on tihti kumulatiivse koosmõjuga. Igal juhul on meie fookuses probleem, mis tuleb sõnastada ja teadvustada. Seejärel teha selgeks, millest probleem tekkis, miks on see põhjustajaks? Järgneb tegevuskava probleemi lahendamiseks ja selle rakendamine. Loomulikult võib probleemi lahendamise protsessis selguda, et valitud tegevuskava ei ole kõige parem või ei toimi. Sel juhul tuleb operatiivselt paika panna uus kava ja jätkata probleemi lahendamist. Ülioluline on meeles pidada – kui resultaat on saavutatud, siis ei tohi lasta probleemil inertsist tagasi tulla. Selleks, et mitte igapäevaselt probleemide puntras sipelda, on vaja probleeme ennetada ja see ongi iga organisatiooni juhtkonna põhiülesanne. Lihtne!?
Kahjuks on meie riigijuhtkond koroonakriisis palju lahminud ja fookust ei ole hoitud, on liigselt kulutatud aega poliitdemagoogiale ja eneseupitamisele, mistõttu on palju kaasuvaid kannatajad. Ma soovin meie riigi naisjuhtidele operatiivsust, kannatlikku ja eesmärgipärast meelt. Las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi!
Kui Sa akende tootmiselt liikusid mööblitootmisse, siis milline võiks hüpoteetiliselt olla Sinu järgmine ametipost? Kas oled endale seadnud ka mingeid pikemaajalisi plaane?
Ma olen viimastel aastatel saanud mitmeid tööpakkumisi nii kohalike ettevõtete kui ka välisesinduse ja riigiameti juhtimiseks. Seetõttu oli mul põhjust pöörata pilk endasse ning küsida – mida ma tahan teha? Mulle on jätkuvalt huvitav ja inspireeriv tootmisettevõtte sasipundarde lahti harutamine ja süsteemide/struktuuride loomine ning rakendamine. Peenhäälestamine ei ole minu esimene valik. Mulle sobib vabadus otsustada ja võtta vastu ka raskeid otsuseid. Ma ei ole kunagi ajaliselt planeerinud, kui kaua ma mingit ametit pean ja seda ei tee ma ka täna. Pole vajadust, sest väga põnev on.
Kuidas Sa vabaned tekkinud tööpingetest? Mis või kes aitab Sul ennast laadida?
Aastatega olen õppinud ennast vabal ajal tööst välja lülitama. Muretsemine, eriti tööteemadel on nagu kiiktooliga kiikumine – annab tegevust, aga edasi ei vii. Tähelepanu tuleb hoida põhimõttel – tegele asjadega, mida saad muuta, ja ära lase ennast mõjutada asjadest, mida muuta ei saa. Lepi olukorraga või tegutse, et olukord muutuks. Need mõttekillud aitavad mul rasketest hetkedest läbi tulla. Kui meel on must, siis selle jaoks on mul 2 nunnupalli – kuldne retriiver Bob ja welshi springerspanjel Frank. Kaks ägedat koera, kes ei lase tujust ära olla – nad ei jäta enne, kui minu tujulevel on nende rõõmu tasemel. Frankiga käime juba kaks aastat agility-sporti tegemas. See on huvitav spordiala, sest lisaks füüsilisele koormusele saab ka ajugümnastikat – pead oskama peamiselt kehakeelt kasutades koera õigel ajal, õigesse kohta juhtida. Olen enda jaoks avastanud matkamise, mulle väga sobib käimine (igatsen messidel käimist). Eelmise suve Tadžikistani matk jäi koroonaviiruse tõttu ära, loodan sel suvel sinna saada. Seni matkan Eestis.
Tahaks jutu kokku võtta millegi lõbusaga – äkki meenub Sulle intervjuu lõpetuseks mõni koomiline episood oma uues ametis? Või vanal tööpostil?
Peamiselt on meie naljad situatsioonikoomika meie enda kohta ja ainult osalistele mõistetav. Seetõttu ei oska ma midagi konkreetselt välja tuua. Nalja peab saama ja palju. Mul on väga raske suhelda inimestega, kelle puhul ei saa aru, kas ta mõistab nalja või mitte. Alati ei ole paslik ju proovida ka.