Kõik me teame kõnekäändu “Igal oinal on oma mihklipäev”, aga paljud meist teavad, millal see mihklipäev on ja mida see algselt tähendas.
Usupühana alguse saanud mihklipäev oli pühendatud ingel Miikaelile, kuid Vatikan pani 1696. aastal temaga ühte punti ka inglid Gaabrieli ja Raafaeli. Vanadel eestlastel pidi mihklipäevaks st 29. septembriks kõik välitööd tehtud olema, saabus pidude, eriti pulmapidude aeg. Mihklipäev tähistas jüripäevaga alanud suvepoolaasta lõppu, suvilistele anti siis lõpparve, peeti mihklilaata ja pidutseti niisama – söödi peamiselt lambaliha, saia, pirukaid, küpsetati naereid ja kaalikaid ning joodi ohtralt õlut. Lambaliha tihedast seosest selle pühaga on tulnud ka väljend igast oinast ja mihklipäevast, sest just sel päeval veristatigi oinas ehk lammas.
Mihklipäeva katoliiklikust taustast hoolimata kaasnesid vanadel eestlastel selle tähtpäevaga erinevad ohverdused. Levinud traditsiooniks oli mihklipäeval talli seintele kuke verd pritsida, et majapidamises oleks jätkuvalt hobustega õnne. Inglismaal aga söödi mihklipäeval hanepraadi, et järgneval aastal rahalistest raskustest pääseda. Eks hanepraega võib ju ka tänapäeval oma õnne proovile panna, kuid garaažiseintele piserdamiseks mõeldud kukevere leidmisega võib mõningaid raskuseid tekitada.